Kurjategemine

Ma ei saa linkimata jätta Paavo ajaveebist leitud mõttearendust, kuna tegemist on tõeliselt geniaalse lähenemisega asjatajate poolt planeeritavale nö tühja kasseti tasu täiendusele autoriõiguse seaduses. Demonstreerib ilmekalt küündimatust, millega mõnikord kiputakse autorite õigus kaitsma. Autorid peavad tasu saama. Loomine on ju nende töö. Nõus. Aga kas autorid peaksid tasu saama peldikupaberi ja pastaka müügist on juba mõneti küsitav:) Appi tuleks võtta palju kiidetud terve mõistus ning üritada leida lahendusi, mis oleksid praktikas kasutatavad ka muu kui humoorika õppematerjalina. Loodetavasti jõuab Paavo näputöö ka herr Rattuse töölauale.

Ilmingud

Kinnitust selle kohta, et pühade hooaeg ei ole enam mägede taga, annavad järgmised tunnused:

1) tarbisin esimesed verivorstid;
2) postkasti ummistavad erinevad reklaamlehed, mille hulgas domineerivad erinevate elektroonikapoodide värvikirevad pakkumised;
3) õues on külm,
4) talv algab loetud tundide pärast;
5) kontorisse on saabunud hulgaliselt jõulukaarte;
6) jõulukaarte saabub ka e-postiga;
7) coca-cola korraldab Uuno raadios raadiomängu;
8) kaubanduskeskuste helisüsteemides inisevad tuntumad jõululaulud;
9) tänavad ja poed on inimesi täis...kõike ostetakse;
10) punane värv tundub huvitav;
11) kuusk tundub kõige ilusama puuna;
12) koostan mõttes ülevaateid isikutest, keda peaks jõulukingiga rõõmustama.

Kõik läheb plaanipäraselt.

Shout!

Tänase ja eilse päeva teemalugu:

The Isley Brothers - Shout

Hommikuseks käimatõmbamiseks ideaalne.

Meeleavaldus!

Homme, 17.12.2005.a, kell 13 - 15 toimub Tammsaare pargis meeleavaldus Eesti krooni ja põhiseaduse kaitseks.

Selline info Vabaduse väljaku trollipeatuses seisnud mehe kaelas rippunud teadetetahvlilt.

Põnev jõulukingi idee

Eile tabas mu pisut udune silm telekaskastis kummalise reklaami virvendamas. Selgus, et Politseikroonika nö best of on jõudnud DVD-le. Tõeline maiuspala neile, kes tänaseni sõprade lõbustamiseks Peeter Võsa mõttearendusi tsiteerida armastavad. Ja mis saaks olla veel eestlaslikum, kui jõuluõhtul terve perega televiisorist Politseikroonika vaatamine ja kaasmaalse abituse parastamine ja mõnitamise nautimine. Kui sinna kõrvale veel verivorsti näksida ja õlut rüübata on tore jõul garanteeritud.

Samuti on poelettidele jõudnud filmi "Malev" DVD. Selle soetamist kaalun isegi. Kettal on ohtralt filmist välja jäänud ja "musta" materjali, mis filmi fännidele tõlise elamuse peaks pakkuma.

Kas Teil juba on Stockmanni krediitkaart?

Nii küsis täna rinnamärk Stockmanni toiduosakonna müüja kostüümil. Huvitav, kas tegemist oli retoorilise küsimusega või ootavad nad tõepoolest, et iga klient vastaks: "Jah!" või "Ei!":)

Tarbimishullus igatahes kogub tuure ning õnneks on pangad, kauplused ja muud asjapulgad seda hullust rasvaste hamburgeritega ilusti toitmas. Kas jaanuarikuu alguses tabab kohalikku "poeinvestorit" samasugune üllatuspohmell nagu jaeinvestorit pärast Tallinki IPO-t?

Kibemagus

Vaatasin eile kodustes tingimustes ka PÖFF-il linastunud filmi "Bittersweet Life", mille lõpuosast jäi kõrva ja meelde selline lugu:

One late autumn night, the disciple woke up crying. So the master asked the disciple:
"Did you have a nightmare?"
"No"
"Did you have a sad dream?"
"No," said the disciple. "I had a sweet dream."
"Then why are you crying so sadly?"
The disciple answerd quietly, while wiping his tears: "Because the dream can't come true."

Mässame edasi!

Käisin nimetet muuvit vaatamas möödunud laupäeval. Pikalt sisust pajatama ei hakka. Vaid ehk nii palju, et film räägib kuuest soomlasest, kes aastatel 2000 - 2001 suutsid mitmelt suurfirmalt välja meelitada kokku 20 miljoit eurot "müües" nendele ideed mobiilimängudest. Tegelikkuses osutus, aga mobiilimängide loomine liiga suureks pähliks ja raha kadus pidutsemise kestel sootuks. Sõnaga, investoritel tõmmati nahk üle kõrvade.

Rõõmsaks muutus minu nägu aga siis, kui pilk tabas kinosaalis meie kohalikku tuntud investorit, LHV leival olnud Kristjan Lepikut. Ehk käis ideesid ammutamas?

Malev

Käisin eile oma silmaga Õ-Fraktsiooni ajaloolist seikluskomöödiat vaatamas. Taiesel nimeks "Malev". Nimetet filmi on kohalikud filmikriitikud küll laitnud, küll kiitnud. Laituse musternäidiseks on Olev Remsu sajatused ajalehes "Sirp". Rohkest kriitikast tingituna suhtusin minagi esialgu filmi skeptiliselt ja olin valmis ebameeldivateks üllatuses. Sisimas aga lootsin väga meeldivalt aega veeta ja kõhutäie naerdagi. Neid lootusi toitis Õ-Fraktsioonide varasemate filmide vaatamisest saadud kogemus.

Sõnaga, sättisin ennast mugavalt karastusjoogikino punasele toolile, sättisi Tartu päritolu kesvamärja tooli küljes olevasse spetsiaalsesse avausse, viskasin jala üle põlve ja ajasin silmad pärani. Enne kui kinosaal pimendus, et siis ekraanilt peegelduvas valguses uuesti helendama hakata, paluti filmitegijatel paar sissejuhatavt sõna öelda. Kuulasin seda juttu hoolega ja jätsin meelde, et pärast seanssi saab mehepoegadele ka küsimusi esitada. Nii. Film pandi käima. Mõned minutid ja juba naerasin mõnuga. Veel mõned minutid ja naersin pisarateni. Mõnus. Õlu maitses hästi.

Möönan, et peale tempokat algust, hakkas asi pisut venima ja kriitikutel on põhjust virisemiseks küllaga. Aga, mille pagana pärast peab filme kriitikutele tootma. Äkki aitab nendest Somnambuuli-laadsetest tumedatest valufilmidest? "Malev" oli selgelt publikufilm. Selline, mida hea vaadata ja mida vaadates äratundmisrõõmust naeru mugistada. Olen päris veendunud, et mitmed filmi tsitaadidi jõuavad ajapikku ka eestlase igapäevasesse sõnavarasse nagu plajud "klassikud" Kreisiraadio saadetest. Ses osas oli eriti viljakas Lembitu, kelle kõne koosnes peaasjalikult üksikutest toimuvaga üldsegi mitte seotud sõnadest (näiteid saab kuulata siin). Humoorikalt esinesid ka saarlased, kelle sõnavõtud mind eriliselt rõõmustasid.

Seega soovitan soojalt. Tuleval nädalal peaks ilmuma ka DVD, millel muuhulgas filmist välja jäänud Ümera lahingu jäädvustus.

Kõik punktid annan ära. Nii hea oli.

Inimene ei ole üksi sellel planeedil...

...vaid koos suure hulga erinevate loomadega. Ilmselt teavad vaid vähesed, kui paljudega täpselt. Nüüd aga tundub, et need vähesedki võisid valesti teada. PMO teatab, et Indoneesias on tähtud luusimas seni teadmata looma. Looduspapparazzid on eluka pildilegi saanud.

Need, kes ladina keeles tugevamad, võivad asuda issanda loomaia vastavastatud liikmele usinalt nimesid pakkuma

Kohe paradiisi! Aga miks?

Käisin eile kinos vaatamas PÖFF-i raames linastunud filmi "Kohe paradiisi!". Film jutustas loo kahest Läänekaldal elavast palestiinlasest - Said ja Khaled - , kes lisaks igapäeva toimetustele ka Palestiina vabadusvõitluse püha asja ajavad. Ühel päiksepaistelisel päeval teatatakse Saidile, et saabunud on aeg tasuda Iisraeli okupantidele kahe rahvuskaaslase surma eest. Selleks tuleb Saidil ja Khaledil rindkere ümber kinnitatud lõhkeainega Tel Avivi hiilida ja seal korda mööda 15 minutiliste vahedega end õhkida. Ajaline vahe on vajalik, et teise plahvatusega tappa esimese plahvatuse sündmuskohale tõtanud politseinikud ja meditsiinitöötajad. Said ja Khaled on veendnud Allahi kummardajad ning ei kõhkle ülesande täide viimise vajaduses. Paraku ilmub pildile üks Prantsusmaal sündinud neiu, kes meeste pealuudesse kahtlusi süstib. Järgnevas sündmuste virr-varris Khaled loobub missioonist ja Said otsustab oma püha kohuse täita. Vähemasti nii võib eeldada, kuna noorhärra õhkulendamist siiski ei näidata.

Filmi kandev idee oli intrigeeriv. Teostus aga jättis soovida. Filmis ei olnud seda agooniat ja pinget, mida enesetaputerroristide kujutamisest oodata võiks. Arusaamatuks jäi, miks üks meestest loobuda otsustas. Kas tõesti omasid mõned naisterahva poolt lausutud sõnad suuremat kaalu kui lehekülgede kaupa koraani tarkust? Filmi sisust jäi puudu kahe peategelase vaheline dialoog, mis oleks vaatajale vahendanud meeste peas toimuvat. Rohkem valu ja rohkem emotsiooni. Rohkem südant. Esitatud kujul film ei veennud. Isalmist üht-teist teades ei tundnud usutav, et vabadusvõitleja jätab ülesande pooleli ja naaseb koju. Ja seda ilma igasuguse hoomatava sisemise võitluseta.

Künest võimalikust loovutan 6 punkti.

Kirik keset linna

Säilitage kaine mõistus ka purjus olles

Toon teieni kaks tsitaati tänasest PM Online uudisest.

Purjus peaga joomakaaslast peksnud mees helistas neljapäeva õhtul politseisse ja
palus, et korrakaitsjad temaga midagi ette võtaks, teatas Põlva jaoskonna
pressiesindaja.

Aivar palus politseinikel end siiski kaasa viia, sest leidis, et pole
suuteline oma tegude eest vastutama. Patrull toimetas mehe Räpina
konstaablijaoskonda kainenema.

Eeltoodu annab väljendile "säilitage kaine mõistus" hoopis uue dimensiooni. Selgu, et õige mees on ka pärast ohtrat hundijalavee tarbimist võimeline kainelt kalkuleerima ja olukorda objektiivselt hindama. Kiitus. Mehe võiks esitada TV3-e kampaania Eestimaa uhkus kandidaadiks - on ta ju teinud rohkem, kui ühiskond temalt otas:)

PÖFF (2005)

Kogu linn on mõnust vibreerivaid filmihuvilisi täis. PÖFF-i lähenemist on võimalik pea iga keharaku ja meelega aduda. Lootus näha midagi ennenägematut ja kuulda midagi ennekuulmatut on rahva kihevili ajanud ning hoolega sirvitakse PÖFF-i programmis sisalduvaid maasikaid - üks mahlasem kui teine, igaühe jaoks midagi.

Ja ega minu silmgi klaasist ega kõrv vahtkummist ole. Aja- ning finantsressursse realistlikult hinnates valisin välja 5 filmi:

1. Malev
2. Kiss Kiss, Bang Bang ehk surm Hollywoodis
3. Mässame edasi!
4. Hardcore
5. Kohe paradiisi

Kallis lugeda

Tellisin täna interneti kaudu esimese raamatu. Mõnevõrra peljates metsade ja merede taga asuvaid rahvusvahelisi tellimiskeskondi otsustasin alustada kohalikest analoogidest. Ohvriks valisin RahvaRaamatu - põhjuseks asjaolu, et esimese veebitellimusega saab kaasa kliendikaardi. Kuna mind on juba pikema perioodi jooksul painanud küsimus - kes kurat on John Grisham ja miks tema raamatuid kiidetakse - otsustasin uurida, mis raamatuid sellelt autorilt RR-i kaudu saada on võimalik. RR-i veebi kasutajaks registreerimine käis hõlbsalt. Otsimootor andis teada, et eestikeelsetena on võimalik soetada kolme Grishami teost, milledest 2 oli poes ka reaalselt olemas. Loetelu all ilutses link, mis pakkus võimalust vaadata ka ingliskeelseid otsingutulemusi. Huvi pärast vajutasin sinnagi. Ootamatult muutus aga kogu lehekülg inglisekeelseks. Vajutasin küll hoolega siia ja sinna, kui ingliskeelseid raamatuid nii näha, et veebi ise oleks eestikeelne, ei olnud võimalik. Jama. samas aga selgus, et kui eestikeelne Grishami raamat maksab ca 200 krooni, siis ingliskeelse analoogi saab kaks korda odavamalt ehk ligi 100 krooniga kätte. Mõtlesin amjanduslikult nagu kunagine kiirtoidureklaam käskis ja tellisin ingliskeelse raamatu. Raamatu valisin pealkirja järgi - The Firma. Olin teadlik, et selle raamatu järgi on vändatud pagana hea film, mida ma ise täies pikkuses veel näinud ei ole. Ehk ongi parem alustada raamatust.

Nii. Tellimus esitatud, sooritasin makse. Välgukiirusel kadusid kontolt 109 krooni. Kättetoimetamise viisik valisin võimaluse raamatule ise poodi järgi minna. Selle protseduuri toimetasin lõunatamiseks ette nähtud ajal. Poes aga hakkas nalja saama. Jäi mulje, et internetitellimustega seal just igapäevaselt ei tegeleta. Raamatu otsimine võttis omajagu aega. Õige raamatu juhatasin müüjatele ise kätte. Dokumenti mult keegi ei küsinud. Omavahel konsulteerides jõudsid müüjad järeldusele, et raamatu mulle üleandmine tuleks ka kuidagi fikseerida. Siin oli abiks kassaaparaadist välja lastud tühi tšekk, millele märgiti minu ja raamatu andmed. Pakkusin lahkelt ka võimalust, et kirjutan lipikule ka oma allkirja ja märke, et olen raamatu kätte saanud. Võimalus kasutati ilusti ära. Teatasin müüjale, et veebilehe andmetele peaks tellimusega kaasnema ka tasuta kliendikaart. See info tekitas kerge segaduse, kuid lahke müüjatar ei tõrkunud. Kaardi ma sain. Mõningatele viperustele vaatamata möödus kogu protseduur sõbralikus ja abivalmis õhkkonnas. Loodetavasti muutuvad toimingud ajapikku ladusamaks.

Teade prohvetitelt

Allikas: http://store.ee/city.gif

USA-s käib sõda!?

Vähemasti nii tundub, kui sirvida tänas SLÕhtulehte, mis muuhulgas teatab järgmist:

USAs kutsuti tasuta remonti kõik 2700 ostetud mahtautot
Mazda5, sest kolm neist oli sõja ajal põlema läinud.

Tundub, et Mazda 5 ei ole mitte vagur pereauto, vaid karm militaarsõiduk, millega edukalt ka sõjatandril toiemtada saab. Ainsaks miinuseks on süttimisoht. Ilmselt sai soomuskest liiga vilets.

Neljas võim vs professionaalsed õigusabiosutajad

MEKA vahendusel on võimalik jälgida EP ja advokaadibüroo Lextal mõttevahetust hea ajakirjandustava, LHV skandaali ja muu ilusa teemal.

Esmalt avaldas hr Hõbemägi oma ajaveebis Lextali advokaadi EP-le adresseeritud nõude O. Peeki tegevuse kohta valeinfo levitamise lõpetamiseks. Nõude teksti vürtsitas oma kommentaaridega ka hr Hõbemägi ise.

Seejärel avaldati samas EP vastus advokaadi nõudele. Nüüd on võimalik kõigil tutvuda kirjavahetusega ja kujundada asjas oma arvamus. Paljud on seda võimalust MEKA kommentaarides ka juba kasutanud.

Minu arvates on viidatud sissekanded ilmakaks tõestuseks selle kohta, et tänapäevane moodne meedia ei karda enam mitte kedagi:) Samas saavad kõik lugejad aimu, mis susimised selle jamaga seoses laia avalikkuse pilgu alt väljaspool toimuvad.

Kes on Ly Jürgenson?

Vastata aitab Delfi.ee:

Ly Jürgenson on Eestis rohkem tuntud kui laulja Hendrik Sal-Salleri endine
naine.

Päris tore on sellise määratlusega ajalooürikutesse minna.

Kodu kallis kodu

Juba mitmeid päevi järjepanu olen lugenud murettekitavaid uudiseid Eesti kinnisvaraturul toimuva kohta. Erilist imestust tekitas täna EPLO vahendatud Äripäeva uudis, milles kinnisvarabüroo Raid & Ko juhataja Andree Raid ütleb järgmist:

“Laialt on levinud optimism, et euro tulekuni hinnad kindlasti tõusevad,” sõnas
kinnisvarabüroo Raid & Ko juhataja Andree Raid, kelle sõnul lisandus
Tallinna äärelinna korterite hinnale paari kuuga 200 000–250 000 krooni.

Üleeile edasta EPL aga Pindi Kinnisvara arendusdirektori Rein Pütsepa sõnumi:

Kuu aega tagasi tõusid Pütseppa sõnul korterite hinnad lausa 50 000 kr kaupa
nädalas, sest kõik, mis müüki tuli, läks kaubaks. Müüjad kompisid ostjate
taluvuse piire – panid korteri turuhinnale 30 % juurde ja korter müüdi seitsme
päevaga maha. Järgmine pani veel 20 % otsa ja ikka oli korter nädalaga läinud.

Kui siis juurde uurida veel Arco Vara turuülevaateid kipub pilt eriti nukraks minema. Vähemasti inimloomade jaoks, kes uue või päris esimese kodu soetamise mõtteid mõlgutavad. Investeeringu juba teinute meel peaks aga rõõmus olema. Nende vara väärtus kasvab suisa müstilise kiirusega. Kahju, et ma viimaste hulka ei kuulu.

Juristid on saatanast

Mõte jäi kõrva täna Kanal 2-st vaadatud filmist The Devil's Advocate, mille siinkohal ära toon.

Kevin Lomax: Cut the shit, Dad! Why lawyers? Why the law?
John Milton: Because the law, my boy, puts us into everything. It's the ultimate backstage pass. It's the new priesthood. Did you know there are more students in law school than lawyers walking the Earth? We're coming out guns blazing!

Lasanje

Eile tegin esimest korda elus lasanjet. Poest ostsin lasanjelaastud ja laastude karbilt sain retsepti. Ise tegin ka bešamellikastme. Tunnistan, et ega ma sellest kõigest suurt ei lootnud, aga tahtmine teha oli suur. Ja lasanje on maitsev. Tulemus oli ka maitsev. Suhteliselt. Esimese korra kohta.

PS! Lasanje pildil ei ole minu tehtud:)

Ekspresident toodab uudist

Lennart Meri on muhe mees. Pärast presidenti ametist taandumist ei ole ta oma muhedust kaotanud. Meedias kuuleb temast küll oluliselt vähem. Erandiks on viimased päevad, kus hr Meri vähemasti kolmel korral huvitavalt ajakirjanike silma jäi.

1. Nelli Teataja avaldas loo, kus väideti, et ekspresident on raskelt haige ja praktiliselt suremas. Sellest sattusid vaimustusse kõik endast vähem ja rohkem lugupidavad väljanded ning kinnitavaid ja ümberlükkavaid lugusid toodeti maruliselt. Asjale pani ilusa punkti Eesti Ekspressi lugu, millest selgus üheselt, et hr Meri on küll operatsioonist väsinud, kuid endiselt terav. Rahu saabus maa peale.

2. Eile teatas preili uudistemagasini Reporter horoskoobi rubriigis, et 29. märtsil sündinud Lennart Meri on tähtkujult sõnn (taibukamad leiavad saate veebeilehelt tv.ee). Horoskoobindusest kauge inimenegi aga teab, et sel kuupäeval sündinu saab olla üksnes jäär.

3. Täna teatas EPLO, et Tartu Kaubamaja arhitekt on solvunud Hr Meri poolt Eesti Ekspressile öeldu pärast, mis kõlas nii:

Ja teate, ma arvan ka, et tuleks häbiposti naelutada inimene, kes tegi selle
inetu Tartu kaubamaja.

Kas see tähistab LM-i kambäkki?:) Selge on, ekspresident ei ole kuhugi päriselt kadunud.

Kes tahab saada miljonäriks?

Kõik tahavad, aga Kristel Kruus tahab eriti. Neiu on veebiavarustesse riputanud veebilehe, mis instrueerib külastajaid teda miljoni kokku ajamisel abistama. Jälgime huviga. Ehk nii ongi võimalik miljonäriks saada. Kui googeldamise tulemusi uskuda, on tegemist alles 6. klassi õpilasega. Aega on:)

Hansapank teenib minutis üle keskmise palga

EPL on välja arvutanud, et Hansapanga Grupp teenis 2005.a kolmandas kvartalis miljard krooni puhaskasumit - see teeb 11,1 miljonit krooni päevas ja 7 716 krooni minutis. Statistikaameti andmetel oli kesmine brutopalk 2005.a esimeses kvartalis 7 427 krooni (5 933 krooni kätte) ja teises kvartalis 8 291 krooni (6 584 krooni kätte). Kolmanda kvartali tulemused ei ole veel saadaval. Seega saab HP minutis kätte rohkem kui keskmine eestlane kuus. Mõni ime, et rootslaste Swedbank seda meepotti oma riiulisse sättida ihkas.

ID & IT

Postituses E-valimised kurtsin, et ID kaardiga seotud teenuste kasutamine Firefox brauseriga ei tahtnud õnnestuda. Nüüd on mul hea meel teatada, et pärast mõningast pusimist hakkas süsteem siiski tööle. IE jääb esialgu kõvakettal olevasse kolikambrisse tolmuma.

Leim on lame

Delfi, Eesti Ekspress, SLÕhtuleht ja Eesti Päevaleht on alustanud võitlust internetis vohava leimi vastu.

Leim - mõnitava, solvava või vihkamist levitava sisuga sõnum, kommentaar,
veebipäevik, foorumipostitus, meil või muu sarnane netikasutajate poolt loodud
postitus internetis.

Avatud on koguni vastav veebileht, mille kaudu siis laiemat avalikkust oma seisukohatdest teavitatakse. Mina olen ka leimi vastu. Olen selle poolt, et nagu hallis reaalsuses, peab inimene ka internetis väljendatud eest täit vastutust kandma. Internetis toimuvat võib iseloomustada seoses valmistega püha lehma staatusesse kergitatud sõnapaariga - eetiline kriis. Kõik tahavad möliseda, aga anonüümselt. Mölisemise adressaadil peaks aga olema sisuline ja teostatav võimalus ennast sellise mölina vastu kaitsta ja saab saavutada üksnes selliselt, et möliseja teab enne mölisema hakkamist, et korrakaitsja karvane käsi võib selle mölinaga seoses hiljem tema uksele koputada ja taksoteenust lähimasse jaoskonda pakkuda või et mõne aja pärast võib ta oma postkastist leida hagiavalduse, milles nõutakse mittevaralise kahju hüvitamist ja mölisemise lõpetamist.

Edasi, kentukipoisid!

Ärilause

Tsitaat tänasest Äripäevast:

Mida jumal ei ole andnud, seda ei kompenseeri ka kõige kallim
koolitaja.

Ants Mitt, Koger & Partnerid

Subtiitrid on tagasi

Alahindasin kodukamara põrandaaluse tõlkimiskoolkonna visadust. SubClub'i veeb on taas üleval ja suisa mitmes kohas - siin ja siin ka. Ühtlasi on veebi autorid alustanud aktsiooni autoriõiguse seaduse muutmiseks, täpsemalt viidatet seaduse § 13 lg 1 p 4 korrigeerimiseks. Vastav ettepanek ja arutluskäik on jälgitav portaali TOM vahendusel. Ei tahaks küll kriitiliseks muutuda, aga minu nägemust pidi on SubClub'i esindajad asjale liiga pealiskaudselt lähenenud. Esitatud ettepanek ja selle põhjendused on nii lakoonilised, et nende abil küll mägesid ei liiguta, veel vähem seadusandjat. Selle kõrval tundub EAKO varasem ähvardus suisa kirjandusliku ja õigusliku tippteosena. Teema iseenesest väärib diskussiooni ja seda ehk suudetakse ka tekitada, kuid argumenteerimist võiksid kõik osapooled hoolega õppida.

Saaremaa Ralli

Nädalavahetusel käisin Saaremaa Rallil. Viimati külastasin analoogset spordiüritust põlvepikkuse poisikesena. Siis vuhisesid kurvides valdavalt teispool Peipsi järve produtseeritud masinavärgid, nüüd aga peaasjalikult erinevate järjekorranumbritega Mitsubishi Evod. Nende ees, taga ja vahel ka mõned üksikud VAZ-id, mis kurvis maast õhku kergitatud sopakaare poolest Jaapani imedele pika puuga ära panid.

Mina vaatlesin kiirsukatset SS-9. Selleks ronisin ühe järjekordse kurvi sisekurvis oleva kiviaia otsa, millelt rada oli jälgitav umbes 50 m ulatuses. Seda konkreetset kurvi läbides olid autot minust umbes poole meetri kaugusel - adrenaliin missugune. Sellele vaatama ei tekkinud kordagi hirmu oma elunatukese pärast. Ainus mure oli igal pool lendavad sopapritsemed ja taevast lakkamatult allasadav vihm. Selle kompenseerisid aga vali mootorimürin, summutitest välja kargavad leegid ja kurve elegantselt läbivad masinad.

Olen ralli enda jaoks taasavastanud. Tahan veel.

Grillimishooaeg

Eile teatas televiisoris esitatud Fairy Powerspray reklaam, et Eestis on grillimishooaeg täies hoos. Minu poolt kasutatavas eluruumis algas aga kütteperiood. Kas ma olen millestki valesti aru saanud?

Qua vadis, eestikeelsed subtiitrid?

Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon (EAKO) on alustanud armutut võitlust veebilehtede vastu, mis vahendavad põlveotsas tõlgitud subtiitreid DivX formaadis filmidele. Loetud päevad tagasi pani poe kinni Eesti suurim subtiitrite andmebaas - SubClub. Praegu ilutseb selle filmihuviliste altari veebiaadressil EAKO "info" koos rohkete viidetega kurjadele ja veel kurjematele paragrahvidele. Kirja on hoolega lahanud Wolli. Osade tema poolt avaldatud seisukohtadega võib tõepoolest nõustuda, osadega mitte.

Meenub aastaid tagasi EAKO poolt korraldatud kampaania lehekülgede vastu, kus mp3 faile eksponeeriti. Too kampaania osutus vägagi edukaks. Täna võib selliseid lehti neti.ee keskkonnast tikutulega taga otsida. Kirjade sisu oli siis analoogiline - lakooniline ja viidetega pikitud. Tundub, et selline lähenemine oligi õige. Lehed võeti ilma suurema kobinata maha, kuna üleriputajad teadsid sisimas isegi, et päris õige see tegevus ei olnud. SubClub-i omanikega tundub sama lugu olevat. Leht kadus kogu täiega.

EAKO kiri ise on aga lähemal uurimisel kõike muud kui hirmutav. EAKO ei ole isegi pidanud vajalikuks adressaadile selgitada, keda ja mis asjaoludel ta esindab. Selgusetuks jääb seegi, kas nad üldse ise on taibanud, kelle õigusi see tõlkimine siis ikkagi rikkunud on - filmitootjate või dialoogi autorite omi. Spetsialiseerunud õiguste kaitsjalt ootaks enamat. Ootaks põhjalikumaid selgitusi. Möönan, et subtiitrindus sellisel kujul ilmselt autorite õigusi käsitlevate normidega kooskõlas ei ole ja ehk tõepoolest oleks autoritel võimalik oma õiguste kaitseks kohtus üht-teist ära teha. EAKO-l selleks aga vaevalt jõudu ja volitusi jätkuks. Ainus sisuline asi, mida nad ilmselt teha saaksid oleks kriminaalasjade menetlemise õigusega isiku poole pöördumine ning neile menetluse alustamiseks vajaliku aluse ja ajendi andmine.

Sõltumata sellest, et autorite õigusi rikutakse iga päev massiliselt, võiks autorite õiguste kaitsmine toimuda siiski väärikalt ja korrektselt. Inimesele ei tohiks jätta muljet, et tema poole pöörduja on autor või autori volitatud esindaja, kui tegelikult ei ole tegemist kummagagi. Õige oleks ka märkida, milliseid autoreid esindatakse ja millisel alusel. Samuti, milline osa lehest või millised failid tuleb eemaldada. Loojad on ühiskonna kultuursema osa esindajad. Loojate eisndajad võiksid oma tegevses seda joont edasikanda.

E-valimised

E-valmine osutus oodatust oluliselt problemaatilisemaks. Seda mitte protseduuri keerukuse tõttu, vaid pigem minu suutamtuse tõttu õigel ajal ennast kõige tarvilikuga varustada. Nimelt selgus, et kodumaa palju kiidetud pealinnas tuleb id-kaardi lugejat tikutulega taga otsida. Kolmest läbihelistatud K-Arvutisalongi poest ei olnud lugejaid üheski, Elioni kõik Tallinna poed olid samuti lugejatud. Lõpuks leidsin PCMCIA pesasse sobiva jubina ühest Ordi poest. Kogu vajaliku tarkvara installeerimine võttis kümmekond minutit. Siis väike restart ja valima. Valimine ise võttis minuti-paar, kuna otsuse olin juba varem ära teinud. Nüüd võin aastate pärast põlvel hüpitatavale lapselapsele rääkida lugu sellest, kuidas tema esivanem osales maailma kõige esimestel e-valimistel. Mõnus.

Üks probleem ka. Nimelt ei õnnestunud id-kaardiga seotud teenuseid kasutada Firefox brauserit pruukides. Id-kaardi veebis olevate juhiste abil ka ei õnnestunud asju jonksu saada. Eemal terendab hirmus perspektiiv...taas tuleb IE-ga brausida.

Valimised

Jälle saab valida. Jälle saab kodnikukohustusi täita. Jälle saab maailma muuta. Kõlab suurelt. Ja ongi ehk suur. Üks hääl võib otsustada suuri asju. Vähemasti selliseid näiteid kistakse ikka ja jälle ajaloost esile. Eestis on raske uskuda ühe hääle sellist kaalu. Ükskõik kui püüdlikult sa ühe või teise erakonna poolt hääletad, ikka avastad, et ühel hetkel on nad oma poliitiliste vaenlastega ühes voodis ja sinule kui valijale antud lubadused ei maksa enam suurt midagi. Ära tüütab see jama lihtsa inimese. Valija hääl devalveerub nagu maksevahend arengumaal. Aga valima peab ikka. Põhimõtteliselt ja jonnakalt. Homme üritan e-valida, kui riist-, tark- ja muud varad hangitud saavad ja tehnika alt ei vea. Häkkereid ei karda. Kui nad mu hääle kätte saavad, siis printigu välja ja pangu seinale. Mina ei häbene.

Kohukest tahaks:)

Film: The Hurricane

Loetud päevad tagasi serveeris kohaliku teletaeva särvaim täht TV3 tugitoolites lõsutavatele filmisõpradele hõbekandikul muuvit pealekirjaga "The Hurricane". Sättisin minagi ennast mõnusalt helesinise kasti ette, nosisin kartulivahvleid ja olin valmis. Film jutustas kurva loo rock'n'rolli taktis puusi nõkustavate 60ndate poksjast Rubin Carter'ist, kes poksikinnastega vastaseid nüpeldades teenis välja hüüdnime "Hurricane". Kaklemisoskusest oluliselt kuulsamaks tegi härrasmehe aga asjaolu, et ta 1967.a kolme isiku mõrvas süüdi mõisteti ning vangalsse kolme eluagset vangistust kandma saadeti. Kuid ka see pole veel kõik. Väsimatu võitlejana kaebas ta otsuseid siia ja sinna seni, kuni ta 1985.a uuesti vabadusse pääses, kui mees, kellele kõvasti liiga on tehtud ja kes alusetult mitu head aastat rootsi kardinate taga veetis. Südantlõhestav märtrilugu. Vähemasti nii võib tunduda popkorni nosimisest rasvasega suuga kinost lahkujale. Kuid sel medalil on veel teinegi külg, mida asjast huvitatutele üritab näidata veebikülg "Rubin "Hurricane" Carter: The Other Side Of The Story". Neile, kes filmi näinud, soovitan ka seda lehte pisut sirvida. Vandenõuteoreetikutele on lehe külastamine aga suisa kohustuslik. Nagu ka meerikamaa popukultuuri kahjuliku mõju kuulutavatele subjektidele.

Ükskõik, olgu see film muinasjutt ja tegelikkus hoopis muu, see ei vähenda filmi kui sellise kvaliteeti. Film oli hea ja väärib seetõttu vaatamist.

Küsimus

Hommikul BBC World uudisteprogrammi vaadates komistasin Araabia Ühendemiraatite lennufirma Emirates reklaamile, kus muuhulgas küsiti järgmist:

When was the last time you did something for the first time?

Tõepoolest. Millal?

Põhjas

Sooritus sai ametlikult kinnitatud! Nüüd on paar aastat rahu ja siis uuele ja veel suuremale ringile. Kui vahepeal miskit ei muutu ja ma uusi ja veel põnevamaid valikuid ei tee. Elu on lill...ole mees ja nopi üles!

Pagana hea eesti muusika

Need, kel kange tahtmine sisutu, kuid tänasepäevase, eesti muusika kõrvale midagi hinge kosutavat kuulata võivad ülemärkida järgmised salvastused:

1. Els Himma - Mis värvi on armastus?
2. Els Himma - Kesköö
3. Jaak Joala (väidetavalt, mina päris kindel ei ole) - Armastus on see

Kodukamaral on aastaid tagasi midagi tõeliselt nauditavat tehtud.

Pihtas

Eeldused said täidetud. Nüüd ootame ametlikku kinnitust.

Ei midagi kriminaalset

Midagi kriminaalset ei leidnud ma süüteokoosseise ja süütegude menetlemist reguleerivatest õigusaktidest. Tegemist on täiesti akriminaalsete dokumentidega, mida igaüks julgelt ja häbenemata oma öökapil hoida võib - hea enne uinumist sirvida ja uurida, mis tempude eest riigivõim kogu oma karmusega sinu eraellu tungida võib. Igaks juhuks tasub pöörduda ka karistusregistri töötleja poole ning pärida, mis andmeid sinu kohta karistusregistris või selle arhiivis säilitatakse. Pole välistatud, et riigistruktuuridega suheldes on naeratus ametniku näol tingitud sinu minevikus toimetatud koerustükkidest mitte kummalisest välimusest. Vähemasti on hea teada, mis tembud ja kas üldse sinu pattude nimekirjas seisvad.

Ja veel. Normatiivse süümõiste antropoloogiline alus on isiku tahtevabadus.

Verstapostid

Olen peaaegu veendunud, et iga inimene üritab oma ajas kulgemist markeerida teatavate verstapostide ajateljele sättimisega. Olgu nendeks verstapostideks, siis esimesed karvad kehal, esimene alkoholi, suitsu ja musi maitse, gümnaasiumi lõputunnistus, ülikooli diplom, töökoht, elukoht, perekond, lapsed, lapselapsed ja kõik mis sinna ette, taha ja vahele annab mahutada. Verstapostid on individuaalsed, kuid olemas. Nende järgi saab tuvastada oma muutumist imikust inimeseks. Selgemalt, vananemist. Kui esialgu teevad vananemisele viitavate verstapostideni jõudmised rõõmu, siis hiljem panevad murtsema. Eriti siis, kui neid mäe tippu kulgeva tee asemel tipust all lookleva raja äärest otsida tuleb. Ärevaks teeb ka nende postide kättejõudmine, mis tipule lähenemist kuulutavad. Viimati nimetatute lähenemisest annab muuhulgas aimu see, kui mõni sõber vastava posti põõsast kätte saanud on. Eile nägin ühte sellist hea sõbra süles - pisike ja vääksuv. Kes on järgmine?

Tarkus tarviline vara

Võimatul missioonil viibiva misjonärina küünitasin viimases hädas oma sõrmed riiulile ladustatud kaustade järele, mis sisaldavad ohtralt konspekteeritud tarkusi kodifitseeritud kujul. Mõningaid tarkusi, mida elusad teadmiste allikad õppuritele edastasid, jagan ka teiega:

R. N.:

"Elu on maru keeruline. Juristi ülesanne on leida elust see juriidiline."

"Suurim hüve õiguse mõttes on eluruum."

"Seadus on püha, kuid mitte puutumatu."

"Õiguse täpsus on maksimaalselt oluline küsimus."

"Tartu Riiklik Ülikool oli vahva värk."

"Teadmisi ei saa meilt keegi ära võtta."

Nende positiivsete mõtetega on hea jätkata.

Missioon

Minu hetkemeeleolusid iseloomustab kõige paremini tsitaat filmist Mission Impossible II, mis kõlas järgmiselt:

Mission Commander Swanbeck: Mr. Hunt, this isn't mission difficult, it's mission impossible.

Olen alates esmaspäevast samasugusel missioonil.

Süsteemsüsteem

1. Chalice uus album "Süsteemsüsteem" (tänud A-le ja F-ile) on geniaalne. Nii geniaalne, et varjutab eelmise CD-le jäädvustatud Chalice albumi. Mulle tundub, et produtsendina tooks mainitet mees kodukamara muusikasse midagi väga väärtuslikku ja sunniks ehk Peeter Rossi ja Sven Lõhmustki sügavamale noodirägastikku vaatama. Ma ei hakka siin täpselt kirjutama, miks ja kuidas "Süsteemsüsteem" hea on. Seda saab iga inimloom plaadipoes rahakulutanuna kodus ise teada. Ja kel hällipäev tulemas...nõudke geniaalset kingitust.

2. Süsteemsüsteemisin täna ka oma tööruumis. Kuna pikem eemaldumine töisest elust seisab ees, oli süsteemsüsteemimine hädavajalik. Lahkudes tuleb jätta mulje, et kõik on kontrolli alla. Õnneks ei ole see mulje petlik. Kõik on kontrolli all. Tagasi tulles on hea kunagi loodud kontrollilt jätkata.

Poom tegi seda, mida Oper ei suutnud

Mart Poom on kuni 01. jaanuarini 2006 laenulepingu alusel Inglismaa Premierleague tippklubi Arsenali leiaval. Positiivne uudis, arvestades tema pikka vigastatud olemist. Kui nüüd tervis vähegi kannataks, oleks Poomil hea võimalus taasa tähesärasse kerkida. Seda muidugi eeldusel, et teda Arsenali värava esist muru sahistama lubatakse. Igatahes peaks Arsenali pingil istumine olema oluliselt mõistlikum lahendus, kui sama tegevuse Sunderlandis viljelemine. Vähemasti peaks olema reaalne võimalus reservmeeskondade või karikamängudes platsilegi pääseda ja hea soorituse korral nendes mängudes on kõik võimalik. Üldiselt olgem rõõmsad:)

Uudist vahendas Postimees.

Sunderlandi fännide meeleolud on erinevad: on nii rõõmustajaid kui kurvastajaid.

Täiendatud: (01.09.2005, kell 9:49)
Poomi siirdumist Arsenali kajastavad nüüd ka Arsenali ja Sunderlandi veebilehed. Arsenali fännid Poomi värbamise üle ei rõõmusta. Arsenali toetajate muljeid saab lugeda ka siit.



Oper suutis ka

Andres Oper sõlmis eile lepingu Hollandi esiliiga klubi Rode'ga. Lepingu sõlmimisel aitasid paljuski kaasa treeningmängus löödud kaks väravat. Lähemalt siit.

Õpetajad: Appi, me peame õpetama!

Reedeses Postimehes ilmus kummastav artikkel, kus erinevate koolid õpetajad kurtsid 01.09.2005.a jõustuva haridus- ja teadusministri määruse "Õpilaste hindamise, järgmisse klassi üleviimise ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord" § 8 lõike 5 sisu üle. Olgu viidatud norm siinjuures ka tervikuna ära toodud:

§ 8. Kokkuvõttev hindamine 1.–3. kooliastmel
(5) Õpilasele, kelle veerandihinne on «puudulik» või «nõrk», kellele on
antud samaväärne sõnaline hinnang või on jäetud hinne välja panemata,
koostatakse selles õppeaines individuaalne õppekava või määratakse mõni muu
tugisüsteem (nt logopeediline abi, parandusõpe jm) vastavalt kooli õppekavas
sätestatule, et aidata omandada nõutavad teadmised ja oskused.

Ja mida arvavad asjast siis õpetajad?

«Loomulikult peaks selline töö olema eraldi tasustatud. See on koht, kus
järjekordselt mängitakse õpetaja missioonitundele,» sõnas Tallinna Inglise
Kolledži bioloogiaõpetaja Anu Parts.

«Oleme mõelnud, et pakume kohe veerandi algul välja võimaluse, et need
õpilased, kes on nõus kolmega, saavad teha arvestust raamatu abiga,» kirjeldas
ta süsteemi, kuidas kahtede tunnistusele panemist ja sellest tulenevaid
lisakohustusi vähendada.

Tõesti huvitav. Paneb mõtlema, mis see õpetaja roll ikkagi koolis on. Kas on see:

• sisuline õpetamine, mis lähtub iga konkreetse õpilase vajadustest ja võimetest või
• teatud informatsiooni hulga õpilasmassile esitamine ja hilisem kontroll, kas ja mis ulatuses õpilasmass informatsiooni omandas. Kontrolli tulemustele seejuures ei reageerita, vaid piirdutakse üksnes tulemuste hindamisega.

Kõnesoleva artikli põhjal võib vast väita, et palka saavad õpetajad pigem selle teise rollivariandi täitmise eest. Õpetaja esimesse rolli asetamine on võimalik üksnes juhul, kui talle selle eest juurde maksta. Jääb mulje, et õpetaja ei taha ilma lisarahata õpiraskustega jõnglasega tegeleda. See nõuab aega ja väsitab. Minu arvates on see kurb, et õpetaja kohustust mahajääjat järele aidata peab õigusaktiga reguleerima. See peaks olema elementaarne ja kuuluma juba oelmuslikult õpetaja ülesannete juurde. Õpetaja esmane ülesanne on õpilast õpetada. On ilmne, et see eeldab iga õpilasega individuaalset tegelemist. Õpetaja peab välja selgitama, miks teatud õpilased ei omanda teadmisi nii nagu teised ja kohandama oma panust vastavaks. Ega õpetaja ei kiirusta ju ajalehtedele kurtma, et tema õpilased omandavad ainet liiga hästi, mistõttu tal ei ole midagi teha päevad läbi ning keegi võiks palka vähemaks võtta.

Pealegi. Ega mahajäämine ei pruugi olla õpilase "süü". Mahajäämise otseseks põhjuseks võib olla ka kehv õpetaja. Olen isegi juba minevikku jäänud kooliaastatel puutunud kokku õpetajatega, kelle õpetamismeetodid ainet omandada ei võimalda. Mistõttu ei pruugi õpilaste järeleaitamine ka õpetajale endale kahjulik olla. Pigem vastupidid - ehk omandab temagi nii õptamise kuldse kunsti.

Tõsi. Kuulu järgi on õpetajatele täna üldse väga palju tööd ja nad füüsiliselt ei pruugi jõuda iga õpilasega individuaalselt tegeleda. Sellises olukorras tuleb neil otsvaadata kooli juhtkonnale ja viimastel omakorda maride eluoluga kursis olevale haridusministrile. Pealegi, kui õpetaja koormus on niigi viimase vindi peal...siis ei tohiks ju lisaraha seda koormust vähendada või aega juurde tekitada?

Ravikindlustus ja arstiabi

Esmaspäeval juhtus midagi. Mina ei tea täpselt, mis see oli ja ilmselt ei tea keegi. Küll aga tean tagajärgi: katkematu valu alaseljas, valulised liigutused, vaevaline käimine. Nii alustasin nädalat. Kuna ma ei ole mingi "terveim selg maailmas" konkursi kandidaat, ei sattunud ma esialgu pannikasse. Kui valu ei olnud järgmiseks päevaks taandunud, hakkasin pisut muretsema ja otsustasin teadmise taskulambiga teadmatuse pimedusse pisut valgust näidata. Sõbra juhendamisel sain teada, et minu perearst tegutseb endiselt Tartus. Samuti selgus perearsti vahetamise protsess. Eile käisin töökoha lähedal asuvas perearstikeskuses, tegin avalduse ja sain uue perearsti "omanikuks". Siinjuures olgu märgitud, et tunne ei ole ilmselt võrreldav uue auto, korteri, arvuti või ketsipaari soetamisel tekkiva emotsiooniga. Kuivõrd minu poolt valitud (kaudselt suisa peale sunnitud) perearst viibis puhkusel, sain vastuvõtuaja täna hommikuks ühe teise arsti juurde. Tore.

Läksin hommikul õigeks ajaks kohale. Istusin maha ja ootasin: 15 minutit ühe tooli ja 20 minutit teise tooli peal. Siis paluti mind perearsti tööruumi. Rõõmustasin. Perearst oli nooruke tütarlaps, kes hoolega klavitaruui klõbistas ja sümptomeid kirja pani. Siis toksis mind siit ja sealt, käskis imevigureid teha ja mõne minuti pärast teatas, et mul on mingisugune seljanärvide probleem. Praegu põletiku staadiumis. Mis seal ikka, mõtlesin. Esitasin mõned täpsustavad küsimused, kuni selgus, et tegemist on sisuliselt ravimatu seisundiga st vahelduva eduga lööb aeg ajalt välja elu lõpuni. Sain retsepti valuvaigistitele ja mõned juhised valu leevendamiseks ja seisukorra parandamiseks ning jalutasin uksest välja.

Mis nüüd saab?

Öös on asju

Kaua kaalusin, kas minul, lihtsal inimesel, on passlik üldse midagi öelda seoses Mati Undi surmaga ja kas mul üldse on midagi öelda ja kas ma üldse peaksin midagi ütlema? Ilmselt siiski pean. Ja seda väga lihtsal põhjusel - aastate eest, kui koolis kohustuslikus korras virnade kaupa raamatuid tuli läbi lugeda, suutsid vaid 2 kohalikku autorit minu tähelepanu tõeliselt köita. Esmalt Mihkel Mutt, kelle poolt ritta seotud tähekombinatsioonidele toetasin oma ponnistuse gümnaasiumi lõpukirjandi kirjutamisel. Ja edukalt. Teisalt Mati Unt, kelle raamat "Öös on asju" tekitas minus senikogematu segaduse. Segaduse, mille klaarimisega ei ole ma veel toime tulnud. Ilmselt tuleb viimase abinõuna raamat uuesti läbi lugeda.

Minu austus lahkunud legendile.

Vandenõuteooria

Kummaline kokkusattumus jäi mul tänaseid ajalehti sirvides silma. Nimelt on selgunud, et nii Soome lahte prantsatanud helikopteri kui ka Kreekas alla kukkunud Boeingu piloodid üritasid enne katastroofi saata mayday kutsungit, kuid tulutult.

EPL: Küprose lennukist saadeti enne allakukkumist Mayday-appikutse:

Helios Airwaysi lennukiga toimunud õnnetust uuriva Akrivos Tsolakise sõnul
püüdis mees viimase 10 minuti jooksul enne lennuki hukkumist saata kaks korda
appikutset Mayday, viimane kord kaks sekundit enne lennuki allakukkumist.

SLOleht: Kopteritragöödi 35 viimast sekundit:

«Graafikud hakkavad kõikuma. Samuti ei saa välistada vibratsiooni teket. Pole
andmeid, justkui oleks elektroonika rivist välja läinud. Esialgse info järgi
töötasid mootorid vette kukkumiseni. Püüti teha kõik, et viia lennumasin
normaalsesse režiimi. Selle käigus üritati saata ka kurikuulsat mayday'd,»
selgitab Kivistik.

Huvitav. Kas tegemist on õnnetu juhusega või millegi muuga? Kummaline igatahes.

Liikuvad pildid: The Longest Yard

Ma pole kunagi olnud Adam Sandleri näitlejatalendi austaja. Pigem tundus mulle, et talendist rääkimine mainitud härrasmehe puhul on koguni kohatu liialdus. Siis aga muutsin mõnevõrra oma seisukohta. Esimese tõuke selleks andis juba mõnda aega tagasi nähtud film "50 First Dates", milles tüütavaks muutunud jalaga-tagumikku-naljade asemel oli südamlikku ja huvitavat elukoomikat - elulist ja vaimukat. Jubenäitleja Sandleri aktsia hinda kasvatas veelgi eile nähtud liikuvate piltide jada "The Longest Yard". Tunnistan, et filmi lõpu haarasid enda rüppe hollywoodlikud klišeed, kuid elamuse sain siiski. Palju head muusikat ja head nalja. Meelelahutus nagu seda üksnes Meerikamaal teha osatakse - värviline, kallis, must ja rõkkav. Tõsistel filmifriikidel ilmset ei tõuse käis selle filmi kiidulaulule alla kirjutama. Ja mis siis. Rahval on vaja tsirkust ja leiba. Tõsi, tsrikuse asemel näidtatakse tänasel päeval filmi ja leiva asemel pakutakse rasvast plaksumaisi:) Aeg on sedavõrd edasi läinud. Nipid inimloomade lõbustamiseks aga laias laastus samad.

Soovitusi autostujatele

Minu tutvusringkonnas on viimasel ajal ohtralt kõneldud autote ostmisest. Teatud mõttes on auto omamine vältimatu, kui igapäevasel liikumistrajektooril asuvad punktid üksteisest väga kaugel kipuvad olema. Samas on auto omamine seotud ka teava prestiižiga - ilus ja uus auto räägib heast elujärjest ja kõrgest sotsiaalsest positsioonist. Seega on auto soetamine seotud kahe vastandliku huvi omavahelise võitluse ja mõistliku tasakaalu leidmisega. Ühelt poolt sõiduki ilu, funktsionaalsus ja mugavus, teiselt poolt majanduslikust olukorrast tulenev valulävi sõiduvahendi hinna suhtes. Ulatan siinjuures abistava käe kõigile, kes selle tasakaalu leidmisega kimpus. Brausisin ennast auto24.ee portaali ja tuvastasin, millise hinnaga on kõige odavam sõitev auto ja millise hinnaga kõige kallim. Tulemused on järgmised:

• Kõige odavama sõiduvahendi saab kätte 2 500 krooniga. Selle raha eest saab endale tubli Moskvitš 2140-ne. Kõige odavama "välismaa" auto saab 3 000 krooniga, sest kõigest nii vähese raha eest ulatatakse sulle 1983.a Honda Accord-i võtmed;
• Kõige kallimaks autoks osutus teatud mõttes oodatult Porsche Cayanne, mille kalleima eksemplari eest tuleks tasuda 1 825 873 krooni. Kui aga seegi veel liiga odav tundub, võib kõigest 2 590 000 krooni eest endale soetada ka kaatri Faeton 1040 Moraga FLY.

Loodetavasti said nii mõnedki autostujad siit kasulikke näpunäiteid:) Vähemasti saite teada seda, et hinnakaim auto on odavaimast tervelt 730 korda kallim. Iseküsimus on, kas ka 730 korda parem? Kui keegi peaks kuskilt leidma veel odavama või veel kallima auto, võib sellest julgelt märku anda. Ainus tingimus on, et sõidukit peab oelma võimalik Eestis sellise hinnaga osta ja seda peab Eestis müüdama.

Püha lihtsameelsus

Tänases SLÕhtulehes ilmus intervjuu politsejuhi herr Antropoviga. Oma arvamuse selle etenduse kohta, mille peaosaliseks Antropov on sokutatud või vägisi trüginud, olen ma siin juba öelnud. Oma intervjuus aga üllatas kangelane hoopis uue mõttega, mille siin kohal tsenseerimata ära toon (tsitaat puudutab vastus ajakirjaniku küsimusele selle kohta kui hea tuttav on Antropov Tarmo Vanamõisaga):

«No ikka tuttavad. Kui mul abi vaja, saan alati tema poole pöörduda. On see siis
hotelli broneerimine, tagasisõidupileti ostmine jne. Ma ju ise ei helista kassasse.»

Mida tähendab see, et Antropov ei helista ise kassasse? Kas see on suure juhi jaoks liiga alandav? Kas lihtrahvaga suhtleb ta ka isiklikes asjades üksnes politseiametnike vahendusel? Kas ta poes kassapidajaga ikka räägib? Palju küsimusi, vähe vastuseid:) Suisa kahju, et Ärapanija suvepuhkusele jäi. Eluteatrikriitikute hinnang Antropovi osatäitmisele jääb seetõttu nautima.

Artikkel terves pikkuses siin.

Hiidude maa

Olin nädalavahetusel Hiiumaal. Esimest korda elus. Enne minekut ei teadnud ma Hiiumaast suurt midagi. Teadsin vaid, et sõita tuleb praamiga ja saarel asvad Kärdla, Käina, Kassari ning Kõpu majakas. Tagasitulnuna tean rohkem. Tean, et on lummavalt kaunis loodus, Mihkli talumuuseum, veel majakaid, palju kruusateid, väikesed kirikud, Ristimägi, kummalised legendid, odavad söögid, tagatissüsteemiga kursis olevad pudelikorjajad, lärmakad noored, palju liiva, lühikesed vahemaad ning korralikult hooldatut tasuta telkimiskohad, kus söömiseks-joomiseks lauake, lõkkekoht, prügikast ja vedamise korral varjualune vihma puhuks. Need, kel samuti plaanis Hiiumaad külastada, saavad infot veebilehtedelt hiiumaa.ee ja Hiiumaa Ökuturism.

Mis saab Mart Poomist?

Eesti jalgpallist on viimasel ajal peamiselt vaid head räägitud. Mitmed uued mängijad on välismaa klubidesse lepingud saanud, mitmed on ennast lihtsalt näitamas käinud. Jalgpall areneb. Üksnes eesti läbiaegade edukama vutimehe, Mart Poomi, tegemisi saadab tume murepilv. Viimati eelimse aasta oktoobris professionaalsel tasemel pallinud Poom on pikalt erinevate vigastustega võidelnud. Uueks hooajaks valmistumise rikkus põlve tabanud põletik. Poomi koduklubi Sunderlandi kodelehe andmetele on põletikust siiski võitu saadud ja mees osaleb taas treeningutel. Siiski...lootusele, et Poom seisab õige pea taas Premiereleague klubi väravasuul, tõmbas vähemasti punktiirjoone peale Sunderlandi uue hooaja särginumbrite kinnitamine: Poom kannab hooajal 2005/06 senise number "1" asemel oma särgil numbrit "24". Esiväravavahile omast number "1" hakkab kandma Kelvin Davis.

Joonistatud mees

Dagö ei väsi üllatamast. Just siis kui olen juba unustamas Lauri Saatpalu ja kompanjonide geniaalsust rabavad nad mind nagu ämbri täis külma vett magavat meest. Ma ei ole Dagö andnud fanaatik, groupie ega albumite kollektsioneerija. Küll aga jään iga lugu kuultes tahtmatult selle sõnu jälgima, lüürikat nautima...sest olen joonistatud mees.

Kurjalt kurvast

Ma ei ole uudisteagentuur. Mulle ei kuulu ka ühtegi uudisteagentuuri, ajalehte, televisoonikanalit, raadiojaama ega portaali omanike hulka. Kasutan eelnimetatuid üknes teatud asjaoludest tedasaamiseks ning olen selles mõttes lihtne tarbija. Eile olin samasugune tarbija häiriva ja uskumatuna tunduva kopteriõnnetuse suhtes levitatava teabe osas. Ajaloo tarvis lisasin väike nupu ka sellesse ajaveebi. Kogu selle uudise masendavuse ja segasuse juure häiris mind eile ja häirib ka täna üks eriti kummaline asi: kuidas on võimalik, et kodumaa peaminister on esimene, kes teatab, et kõik pardal olnud reisjad on hukkunud ja seda olukorras, kus kopteri merre langendu keret ei ole veel keegi oma ihusilma ega kaamera silma abil näinud. Kuidas on võimalik, et peaminister, kes ei ole ekspert, tunnistaja ega uudisteagentuur vaid üks paljudest poliitikutest, võtab endale vabaduse levitada uudist, millel puudub sellel hetkel veel igasugune faktiline tagapõhi. Ma ei eita, et täna-homme võib selguda, et herr Ansip on Nostradamus ja pani oma ennustusega kümnesse. Aga miks on riigi üks tippjuhtidest see mees, kes võtab omastelt nii julmalt igasuguse lootuse. Ei ole vast poliitiliselt teap mis korrektne. Eriti kui esimene uudis üldse reisjate hukkumise kohta tuleb just peaministri vahendusel ning ilma igasuguse tajutava tõestusmaterjalita. Võibolla olen mina küüniline, aga ei saa jätta üles märkimata asju, mis olemist kriibivad.

Music for da homeboys

Ilus hommik. Lülisin televiisori käima, lappasin kanaleid kuni pidin jõudma MTV-ni. Harjumus hommikul head muusikat kuulata vajas rahuldamist. MTV oli olemas ja samas kohas. Aga tegemist polnud MTV-ga, mida olin seni harjunud vaatama. Selle asemel asusid kõrvu ja silmi paitama mahedad r'n'b, souli ja hip hopi biidid. Tere tulemast pildikasti - MTV Base. That's what's up, man! Veel rohkem head muusikat minu eluruumis!

Eesti mees on maailmameister

Helsingi MM. Kergejõustik. Odavise. 87,17 m. Andrus Värnik. Kuldmedal. Ilus!

Kopter kukkus alla

Tallinnast Helsingisse suunduv Coperline'i kopter kukkus täna peale lõunal merre. Mis on saanud reisjatest ja kus asub kopter füüsiliselt, seda keegi veel ei tea. Seda, et masin merre prantsatas, kinnitavad merelt leitud vidinad. Ajast lähemalt:

• Delfi
• EPL
• Minut.ee
• Postimees

Loodame parimat!

Täiendus (kell 16:28): Postimehe veebi kaudu ei ole uudis enam kättesaadav. Vastav lehekülg on kuhugi kadunud. Pääminister Ansip räägib, et kõik kopteris viibinud isikud on hukkunud.

Superman - teistmoodi superkangelane

Bill, filmis Kill Bill vol 2 seletab teema lahti järgnevalt:

An essential characteristic of the superhero mythology is, there's the superhero, and there's the alter ego. Batman is actually Bruce Wayne, Spider-Man is actually Peter Parker. When he wakes up in the morning, he's Peter Parker. He has to put on a costume to become Spider-Man. And it is in that characteristic that Superman stands alone. Superman did not become Superman, Superman was born Superman. When Superman wakes up in the morning, he's Superman. His alter ego is Clark Kent. His outfit with the big red "S", that's the blanket he was wrapped in as a baby when the Kents found him. Those are his clothes. What Kent wears, the glasses, the business suit, that's the costume. That's the costume Superman wears to blend in with us. Clark Kent is how Superman views us. And what are the characteristics of Clark Kent? He's weak, he's unsure of himself... he's a coward. Clark Kent is Superman's critique on the whole human race. Sort of like Beatrix Kiddo and Mrs. Tommy Plympton.

Sõnavabaduse lõpp

Kui hoolega ajusoppides tuulata suudavad vast paljud meenutada õnnetut skandaalikübet 2003.a lõpust, mil noormees nimega Olev Hannula postitas delfi.ee keskkonda kommentaari sisuga "J***** a***!". Sellele järgnenud palagani käigus paljastati kummastavate hobidega KAPO töötaja kummaline koduleht ning kiputi koostama hunnikute viisi herr Hannula poolt väljaöeldu semantilisi analüüse. Õiguskaitseorganid otsustasid loole anda ka karistusõigusliku hinnangu. Pärast pikka pusimist tegi Tallinna Linnakohus otsuse, milles see hinnang kõigile tajutavaks muudeti.

Olin alguses seisukohal, et noormehele ehk tehakse põhjendamatult liiga. Otsust lugenuna ma selles enam nii kindel ei ole, kuna delfisse puistatud hüüdlause on enne ja pärast leidnud ütleja poolt erinevates suhtlemiskanalites kinnitust, täpsustust ja täiendust. Õnneks pole mina kohtumõistja vaid kõrvaltvaataja. Esialgu ma mures sõnavabaduse pärast ei ole. Ükski põhiõigus pole (tänu imele) piiramatu. Kohus leidis, et kõnesoleval juhul piir ületati. Kogu informatsiooni omamata olen kohtuga nõus. Kes ei ole nõus, võib klikkida siia ja sekkuda!

Siiski! Täiendava märkusena tuleb antud kaasuse puhul analüüsida seda, mil määral peab isikut karistama eravestlustes tehtud avalduste sisu eest elik mil määral peab riik sekkuma minu poliitiliselt ebakorrektsetesse naljadesse. Kas minu käed tuleb rauastada igakord, kui ma mõnele sõbrale midagi käredat ütlen või neid anatoomiatunnis õpitud inimorganeid tudeerima saadan? Kas Eesti peaks saama diplomaatilise noodi Lätile ning nõudma selgitust eestlasi mõnitavate anektootide kohta või nõudma koguni anektootide loojate välja selgitamist ja karistamist? Selle sekkumislävendi paikaseadmine on oluliselt keerulisem.

PS! Õudne mõeldagi, et iga minu internetis tehtud klahvivajutust analüüsib miski ametnik, püüdes seda kavlifitseerida mõne kuriteo kooseisu alla. Prrrrrrr!

Sunderland Operile: "Adjööö!"

Eile selgus kurb tõsi asi, et Andres Oper ei ole ikkagi nii pagana hea ründaja, kui me siin kodukamaral arvama kipume - on paremaid. Kahel treeningul ja arstlikul läbivaatusel osalenud Operile lepingut ei pakutud. Leiti keegi parem. Asjast teavad rohkem oper.ee, sportnet.ee ja loomulikult ka delfi.ee.

Oper ütles SLõhtulehele asja kohta:

“Alles nüüd on jõudnud kohale, et pean minema tagasi klubisse, kus pean leppima duublis mängimisega ja kus mul tulevikku pole. Järgmised kolm kuud ei tõota midagi säravat. Siis olen vaba mängija,” lisas Oper

Varga peas põleb müts

Tegime eile hea sõbraga ühe jalgpalli turniiri. Kuivõrd murul toimetatavas versioonis ei ole me kuigi tugevad ning kahekesi jalgpalli murul mängida ei ole ka teap mis huvitav, haarasime PS2 järele. Mänguks FIFA 2003. Tegime kokku kuus partiid, mõlemad võitsime 3 mängu, kusjuures sõber kõik oma mängud kuldse väravaga. Mina olin võites kindlam ja lahendasin mängud enda kasuks normaalajal.

Virtuaalse värava löömisega kaasnev emotsioon on võrreldav selle emotsiooniga, mis iga korralikku jalka fänni tabab siis, kui Eesti koodis mõne tugeva vastase võrku sahistab - ikka käed taeva poole ja kisa lahti ning õlle lonks peale. Hea.

Pärast viigiga leppimist saatsin semu minema ning asusin end magama sättima. Korraga heliseb telefon ning äsja lahkunud vastane virtuaalmurult teatas, et tema autos on sees käidud. Sättisin end riide ja läksin asja uurima. Tõepoolest. Auto parempoolne küljeklaas oli sisse löödud, kindalaegas laiali kistud, mõned asjad varastatud ning pisut ka maki kallal nokitsetud, kuid asi sinnapaika jäetud. Signalisatsioon tööle ei hakanud, kuna mahuandur puudus. Pärast mõningast ootamist saabus sündmuskohale eravärvides politseiauto. Autost tehti pilte, sündmuskoha kirjeldus fikseeriti miskil paberil, sõbralt võeti avaldus, sõidukist sõrmejäljed. Kõik toimus rutiinselt ja kiretult.

Järeldused: autoomanikud - varustage oma masinad korralike signalisatsioonidega ning sõlmige sõidukikindlustuse lepingud, isegi kui te selleks kohustatud pole. Selle peale, et varga peas põlev müts teile ööpimeduses toimetatavast kuritööst märku annab, ei maksa loota. Veel vähem tasub loota, et pätt kinni püütakse ja ta teile kõik koerustükiga tekitatud kahjud hüvitab.

Oper liitumas Sunderlandiga?

Täna pealelõunal ilmus Delfisse uudis selle kohta, et Andres Oper on siirdumas Inglismaa Premiere League klubisse Sunderland (allikaks Sportneti vastav nupp). Samas klubis nühib juba ligi aasta varumeeste pinki meie staarjalgpallur Mart Poom. Seda, et tegemist ei ole väga varajase aprillihuumoriga, tunduvad kinnitavat ka Operi koduleht, ESPNSoccernet ja TEAMTalk Football (viimase portaali nupp sisaldab ka ütlemata kummalist pilti Operist endast). Sunderlandi ametliku kodulehekülje kuulujuttude nurgast Operi nime aga ei leia.

Tundub, et lähipäevadel tuleb hoolega veebi surfata. Operi siirdumine Sunderlandi oleks ootamatult positiivne uudis.

Saaremaale sõidab praam

Pühapäev. Kuivastu-Virtsu.

Uus kuulitõuke maailmarekord

Eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmus artikkel "Hullud rekordid", milles muuhulgas kirjutati, et meeste kuulitõuke rekord 23,12 m on jänki Randy Barnesi nimel püsinud juba 15 aastat. Ühtlasi märgiti, et nii jääb see arvatavasti veel pikaks ajaks. Oi, kuidas EE ajakirjanik eksis. Tänasest SL Õhtulehest võib lugeda, et ameeriklane Adam Nelson on möödunud laupäeval Soomes Lapual tõuganud kuuli koguni 65,68 m kaugusele. Seega on 15 a püsinud maailmarekord purustatud rohkem kui 40 meetriga. Tee järele!

Kas naised on kõiges süüdi?

Jalutasin eile hommikul töökohaks oleva büroohoone poole. Samm oli varasest hommikust (kell hakkas 9 saama) pisut tönts, kuid tuju oli hea - pilve tagant piilus veidi päikestki. Pisut enne sihtkohta laekumist peatas mind üks härrasmees - räsitud olemisega, kuid riietuse järgi kindlasti mitte tavapärane paadialune. Mees palus mult hetke, et oma muret kurta. Kuna hetk mul oli, peatusin ja teritasin kõrvu. Mees rääkis, et üle kahe nädala tagasi läks ta lahku oma naisest. Sealt alates ainult jõi. Joomisele oli selle ajaga kulunud üle kümne tuhande krooni. Mingil hetkel oli ta kaotanud ka oma auto. Mäletas umbkaudset asukohta. Tööl vahepeal ei käinud. Nüüd oli helistanud tööandja ja pakkunud talle võimalust tööle naasta. Minu vestluspartner oli otsustanud sellest võimalusest kinni haarata. Ta varustas end nätsude ja muu vajalikuga ning asus teele. Siis selgus, et olemine on ikka väga vilets. Kuna raha oli otsas, vajas ta mõnda krooni, et üks õlu osta. Mehe jutt oli usutav, väljenduslaad väga ilmekas ja mitmekülgsel sõnavaral põhinev. Paraku oli ta minu näol sattunud inimese osta, kes sularaha asemel üksnes kaarte kaasas kannab. Seetõttu ei olnud mul võimalik talle loodetud abi osutada. Jätsime hüvasti. Mees tänas, et leidsin aega ta muret kuulata. Mina vastasin, et pole tänu väärt ja sammusin edasi.

Mida sellest loost õppida? Sisuliselt mitte midagi. Rumalus on nädalaid juua ja suurt raha kulutada pelgalt lahkuminemise tõttu. Rumalus on süüdistada kedagi teist peale ise enda. Tõsi, lahkumineku põhjus ei ole teada, kuid mehe käitumisest võis välja lugeda, et tema idee see ei olnud. Pigem viitas ohjeldamatu joomatuur kurvastuse kõrvaldamise püüdlusele, mis oli tingitud sellest, et naine ehk parema leidis või ühel hetkel avameelselt selgitas, mida ta mehest tegelikult arvab. Naine selles mõttes ei teinud midagi valesti. Valesti tegi mees, kes endaga hakkama ei saa. Kurb, väga kurb. Muide, ma ei suuda meenutada, et oleksin kuulnud mõnest naisest, kes pärast mehe algatatud lahkuminekut oleks jooma kukkunud. Küll aga olen kuulnud palju lugusid meestest, kes täpselt nii oma maailmavalu ravivad.

Kas naised on muutumas tugevamaks sooks? Loodame, et mitte. Vastasel korral seisab karedate kättega mees ühel hetkel kittel seljas triikimislaua taga, üritades palavikuliselt voodipesu siregks saada samal ajal kui naine diivanil sigarit kimub ja konjakit lürbib.

Uuendused

Eile-täna tegin oma ajaveebi mõned uuendused. Sidebar'ile lisandus jaotus Feed, mille all oleva lingi abil saab lehel toimuvaid muudatusi jälgida ka pädeva feedreader'i abil. Möönan, et tegemist võib olla teatud mõttes ebapraktilise täiendusega, kuid arvestades feedreader'ite populaarsuse kasvu, võib sellest ajaveebi lugejatele tulevikus ehk kasugi olla.

Sidebar'ile sai lisatud ka pisike lingikogu, mis sisaldab viiteid ajaveebidele, mida ise jõudumööda loen ja jälgin. Kavas on seda kollektsiooni täiendada.

Samuti inkorporeerisin oma ajaveebi väikese counter'i, mille abil hakkan jälgima, kas sellel ajaveebil ka lugejaid on. Loodetavasti selgub, et peale minu on külastajaid siiski veel:)

Weebl and Bob

Mulle on alati meeldinud teistmoodi asjad. Kiiksuga, kui nii võib öelda. Ühe kiiksuga asja avastasin hiljaaegu MTV-st. Tegemist lühianimatsiooniga "Weebl and Bob". Ma ei hakkagi pikalt seletama, millega tegu ja miks see hea on. Vaadake ise...(asjaomane link).

Nagu kaks tilka vett...kas pole?

Ines Karu und Paris Hilton

Ääääännnnnnnnn!

Laupäev. Pärnu. Lennuväli. Rock Race. Mootorid mürisevad, tuhanded hobujõud ruigavad. Adrenaliin möllab. Rinnus on imelik tunne, mille on ilmselt tekitanud mootorilörinast tingitud vibratsioon. Küünitan ennast nii kõrgele, kui suudan, et masinapurkate poolt tekitatud suitsupilvi paremini näha. Fotomasina küünitan veelgi kõrgemale. Teadustaja informeerib, et peagi on oodata finaale. Salamisi ootan ka 6000 hobujõulise Top Fuel dragsteri starti. Selle imepilli mootori mürin pidavat koguni mõnepallise maavärina tekitama. Vägev. Õhus on tunda testosterooni, põleva kummi ja heitgaaside lõhna. Ja siis, pelgalt sekundi murdosa jooksul, muutub kõik totaalselt. Paar piiska, väike tuul, paduvihm, torm, vesipüks, kaos, tormavad inimesed, paanika. Kas see on lõpp? On, kinnitavad pärast mõningat probleemi eitamist ka korraldajad. Korraks käivitatakse ka imamasin. Väike vajutus selle gaasipedaalil ning nimetissõrmed lendavad kõrva trummikilesid turvama. Ebaõnnestunud üritust see kõuemürin ei päästa. Lahkun pettunult. Raha tahaks tagasi.

Tõelised köögi pedepelgurid

Otsisin Googel'i kaudu infot Toe Tag'i esimese albumi "The Real Kuhnja Homophobes" kohta. Muuhulgas sattusin sellele artiklile. Nii kirjutati Toe Tag'ist 7 aastat tagasi.

Oled purjus? Teeme intervjuu!

Meedia ja eetika omavahelisest läbisaamisest ja koostoimest on moodne rääkida. Sellele teemale on pühendatud koguni omaette ajaveeb - MEKA - mida veab EPL-i peatoimetaja Priit Hõbemägi. Hiljaaegu oli nii seal kui ka mujal juttu sellest, kuidas KUKU raadio kõnetas telefonitsi Igor Gräzinit viimase hällipäeval ning kõnetamise käigus selgus, et herr Gräzin ebakaine ja ebaadekvaatne on. Diskuteeriti, kas sellise intrevjuu eetrisse laskmine oli eetiline ning kas intrevjuud läbiviinud ajakirjaniku käitumine oli eetiline, kui ta Gräzini seisundist arusaades intervjuud jätkas ning kogunisti intervjueeritavat alandavaks muuta üritas. Mina isiklikult ei ole seda intervjuud kuulnud, kuid vaikimisi mõistan sellise käitumise hukka. Kuigi, täpsustan, inimesel endal peaks olema ka piisavalt oidu, et ebakaines olekus intervjuude andmisest keelduda. Liiatigi, kui intervjuu toimumine oli varasemalt kokku lepitud (vähemasti nii väidetakse).

Seda postitust ajendas mind kirjutama aga hoopis eile Kanal 2-e Suvereporteris nähtu, kus Kihnu saart külastanud teleajakirjanikud torkasid mikrofoni nina ette tee ääres märgatavas alkoholijoobes lesivale isikule, kes siis kogu jõudu appi võttes üritas ajakirjaniku küsimustele miskit vastata. Intervjuu lasti ka eetrisse. Küsin, kus on siin eetika? Möönan, et Peeter Võsa on analoogset huumorit teinud ka Politseikroonikas. Möönan, et avalikus kohas purupurjus olemine on vähemasti väärtegu ja selliste isikute kainenema toimetamine obligatoorselt politseiametnike kohustus. Aga mis õigusega võtab ajakirjandus omaenese ülesandeks selliste isikute kahetsusväärse seisundi ärakasutamise. Saan, aru, et sellised joodikud on kodumaale häbiks ja pinnuks silmas, kuid see iseenesest ei tähenda, et nad on alandamise ära teeninud. On elementaarne, et sellise isikuga tehtud intervjuu eetrisse laskmine on aktsepteeritav üksnes juhul, kui isik on selle hiljem kaine peaga heaks kiitnud. Iga ühel on õigus juua ja õigus magada, põhimõtteliselt kas või tee ääres kraavis. Iga ühel on õigus ka olla väärikalt koheldud vaatamata oma käitumise amoraalsusele. Pole minu asi Eesti meediat uueks luua. Veel vähem on minu asi igasugu elueheidikute õiguste eest verehinnaga võidelda. Külla aga on mul inimesena õigus elada ühiskonnas, kus meedia tegutseb efektiivse eneseregulatsiooni raamides, kus meedia ülesandeks ei ole isimeste mõnitamine, alandamine ja kohatu kohtlemine.

PS! Kogu videolõik jättis Kihnu saarest mulje, kui paigast, kus elustevad üksnes joodikud, kurjategijad ja muud sorti mahhinaatorid. Jäi mulje, et saarelt ei suudetud leida peaaegu ühetgi (mõned erandid välja arvatud) kainet inimest, kellega saare probleemidest rääkida. Ikka näidati inimesi, kes "viinased". Täielik jura!

Pärnu fenomen

Käisin möödunud nädavahetusel Pärnus. Esimest korda sel suvehoojal. Eesmärgiks tüüpilise siseturisti kombel suvitada: rand, päike, õlu, söök, mõnu ja veelkord rand. Eelkirjeldatule pisut kultuuri lisamiseks ostsin ka Watergate'i passi. Reedel peale tööpäeva lõppu, pakkisin koti, surusin selle sõiduvahenid pagaasnikusse, avasin külma õlle ning kihutasin kõrvalistujana Pärnu poole. Tuul sahises kõrvus ja õlu maitses hea.

Pärnu pakkus kõike ootsupärast. Watergate'il sain kohe suraka Toe Tag'i laivi (ilma Revota, kuid koos Metsakutsu ja Stupid F-iga), misjärel kõhutäie pannkooke ja suraka Sõpruse pst laivi. Reede õhtu lõppes korteris õltu libistades. Tööst tingitud väsimus kontides ei lubanud sel korral enamat.

Laupäeval äratas toas valitsev põrgukuumus ja otsalõppenud õhk. Pärast ringitust, hommikukohvi ja võileibu tuterdasin randa. Oi kurjam, kus päike virutas seal kõhtu ja selga. Jõudumööda üritasin end ka vette kasta, kuid palavust see päris eemale ei peletanud. Mõnetunnidele päevitusele järgnes katse piknikutada, kuid alanud vihm muutis selle plaani einestamiseks autos. Kõht täis, oli aeg jällegi veefestivalile minna. Seal veendusin veelkord, et parimat laivbändi kui Tanel Padar & The Sun Eestist hetkel ei leia. Paraku sadas selle esinemise ajal kraevahele nii mõniga sahmakas hoovihma, millest tulenevalt olin sunnitud peopaigast lahkuma, et pisut kuivada ja end kraamida. Ööbimiskohas selgus, et olen mitte pävitunud vaid hoopis kõrbenud. Viimases hädas sain kaetud lõhnava hapukoorekihiga. Igaks juhuks võtsin sisse ka hundijalavee baasil valmistatud segujooki. Pärast selliseid protseduure tundsin ennast piisavalt hästi, et minna "Tallinna" tantsujalga keerutama. Sääl astus DJ-de vahel üles ka "Koer", mille kavas sisalduvad uud lood andsid aimu sellest, et järgmine plaat saab olema veelgi rämedam:) Pühapäevase päeva peamiseks sündmuseks oli kohustuslik pizza-reid Steffanisse, mis selgi korral pakkus traditsioonilisi elamusi.

Sõnaga suvel on Pärnu Pärnu ehk koht, kus olemata pole Eesti suve näinud ega tundnud. Täiesti vabalt võib Pärnu võtta kasutusele emakeelse terminina, mis iseloomustub suvitamise parimat kvaliteeti. Aasta aastalt taipab seda üha rohkem inimesi, mistõttu Pärnu liiklus meenutab soojal suvepäeval kangesti seda, mis Tallinnas igapäevaselt tänavatel toimub. Ehk elustub kunagine kuroort kultuur. Ehk saab Pärnust rikkurite mängumaa ning rannajoont ilmestavad lisaks liivale ja inimassidele ja miljondeid maksvad villad. Mine tea.

Fortuuna

Mina olin täna fortuuna. Tõmbasin suurest kupongite hunnikust välja kupongi, mille vormistanu sai eksootilise auhinna. Võitja jäi uudist kuuldes eestlaslikult rahulikuks. Minagi olin eestlaslikult rahulik.

Positiivne eputamine

Ilmselt teab iga jalakäija või muul viisil liikleja sellist tüüpi eputisi, kes oma masinasse paigutataud hea (vähemalt juhi enda arvates) stereosüteemiga uhkustavad. Tavaliselt käib uhkustamine selliselt, et keeratakse kõik masina aknat lahti ja stereosüsteem põhja ning siis kulgetakse mööda linnatänavaid. Teise variandina pargitakse sõiduk võimalikult rahvarohkesse kohta (nt Viru tn) ja lastakse seal lugupillidel möirata. Enamasti on selliste eputiste ühisosaks kõrvakriipiv muusikamaiste. Võib vast koguni väita, et mida võimsas stereosüsteem on suudetud masinasse pressida, seda hullem on selle kaudu kõrvalseisja kõrvatesse pressitav muusika. Eile aga sain mõnevõrra teistsuguse kogemuse osaliseks, kui minu eest vuras läbi läikivsinine Lexus, mille avatud akendest kõlas üdini hea old school hip hop. Esimest korda elus oleksin soovinud, et muusika möödasõitvas autos oleks valjem. Loodetavasti on see uus trend.

BMW X5 - ilus auto

Herr Antropovil õnnestus taas uudiskünnis ületada ja taas kalli maasturi pruukimisega seoses. Kui esmalt sellega, et kihutas vilkurite vilkudes erafirma Hummeriga töökohtumisele, siis nüüd saatis ta hea pojana oma vanemad Julgestuspolitsei BMW X5-ga Saaremaale sanatooriumisse. Targu ei roninud ta ise rooli vaid jättis juhtimise riigi leival oleva autojuhi ülesandeks. Nu tule taevas appi. Kuigi asja veel uuritakse, jääb arusaamatuks, kuidas suudab üks mees kaks korda sama reha peale astuda ning veelgi enam, kuidas suudab üks mees unustada, et maksumaksja on kuri, kättemaksuhimuline ja kade. Ma saan aru, et laps peab haige ema eest hoolitsema. Otseloomulikult. Kuid miks peab laps haige ema eest hoolitsedes muutuma niivõrd hoolimatuks? Sellest ma aru ei saa. Kui lihtsa inimese ema jääb haigeks ja ta on tarvis sanatooriumi toimetada, siis kindlasti ei õnnestu sel samal inimesel seda sama teha Julgestuspolitsei autot pruukides. Ei ole tegemist ju taksoga ega muu ühistranspordi liigiga. Kui on, tuleks tagada kõigile võrdne ligipääs operatiivsõidukitele. Mina tahan ka istuda X5-e tagaistmel. Pagan. Riigiametnikud ei adu ilmselt seda, et neile usaldatud võimu ja pädevust tuleb kasutada mõistlikult. Vastasel korral võiks ministrid suveks välja üürida suveresidentse ja puhkuse ajaks rentida oma ametiautod. Enne kui arugi saame, elavad Stenbocki majas Soome turistid. Mind ei huvita, et Antropov maksis kinni reisiga seotud kulud (mida ei tohiks ka enne uskuda, kui tšekke pole näidatud). Küsimus on põhimõteline. Kui vaja hoolitseda, võtad puhkuse ja viid vanemad oma autoga sanatooriumi. Korras.

Tere hommikust!

Kell on 8:21. Õues paistab päike, on soe. Ärksasin 35 minutit tagasi. Keha on magamisest veel räsitud, kuid juba praegu on tunda, kuidas äsja võetud jahe duzz ning joodud kohvitass oma tööd teevad. Televiisorikastis vahetuvad pildid, mida sinna edastab uudistekanal BBC World - räägitakse, et Lance on Tour de France liidrisärgi tagasi saanud. Suhtun sellesse uudisesse ükskõikselt, Kirsipuu ju katkestas.

Mõnus on. Muhe ja hea. Tunnen ennast hästi. Peaks tulema ilus päev. Mitte liiga pingeline. Otsin midagi selga ja mõnekümne minuti pärast asun töökoha poole teele. Kui vaid vihm ennast enne ööd ei avaldaks.

Rannainfo...Stroomi

Eile käisin Stroomi rannas ja lasin õhtupäikesel oma kõhtu paitada. Inimesi oli palju nii puude all, rohu peal kui liiva sees. Inimesi oli ka vees. Otsustasin ka pisut vees olla. Vesi oli soe ja oluliselt sümpaatsem kui Pirital. Soojem ka. Liiv oli samuti puhtam ja üldse oli parem. Pirita eelis on siiski see, et sealne rand on beach'ilikum. Aga, kas see kompenseerib vetikate rohkuse ja haisu? Mõne jaoks ehk kompenseerib.

Rokk elab...rrrrnjahhhh

Käisin eile Õllesummeril. Elus esimest korda. Lauluväljakule saabunult ja seal pisut ringi tuianult kujutasin ette, kuidas ma täna kirjutan ajaveebis sellest, et üritus on muhe, inimesi palju, süüa palju, õlut palju ning, mis kõikse parem õlled kõik, sõltumata sordist, ühe hinnaga - 25 krooni. Sellest plaanist loobusin ma kohe, kui mina kõrva ja silma ette summerile pealavale ilmus Tanel Padar & The Sun. Mehed sõna parimas tähenduses rokkisid. Võimsad kitarri riffid tekitasid judinaid. Lood olid rajud ja muhedad. Karjusin ja röökisin. Hüppasin ja kargasin. Nautisin. Nii kaua, kui keegi viitsib kodukamaral kvaliteetset rokki tinistada, võib kasvõi miljon Nexust mööda eesti vabaõhulavasid tuuritada. Mul savi. Peaasi, et keegi rokib.

Beatles'i tribuut oli ka eile. See oli tegelikult minu summerikülastuse peamine ajend. Beatles ju ka rokkis, ca 40 aastat tagasi. Aga tribuut ei rokkind. Tribuut oli laisk. Esinejad interpreteerisid kvaliteetselt aga uniselt. Just siis, kui teadustati lugu, mis tõsiselt hea ning sa vaikselt oma häälepaelad lahti kõhatasid, et kaasa jöriseda, selgus, et heast loost on tehtud teisene remix. Aga milleks? Mnjah. Siiski...väga kõva oli Marju Kuut, kes laulis lugu "Let It Be", sümpaante oli ka Aarne Lauri, kes laulis ma küll ei tea, mis lugu aga hästi:)

Rannainfo...Paralepa

Kolmapäeval käisin oma silmaga ka Haapsalus asuvat Paralepa randa tudeerimas. Algse plaani kohaselt pidi mainitet ranna liival toimuma hirmus ja ennenägematu võrkpalli lahing. Lahing jäi siiski toimumata, kuna lisaks Tallinnast saabunud võrkpalluhuvilistele olid kohale ilmunud ka kohalikud spetsid, kes kõigil kolmel väljakul mõnuga laiutasid. Ei jäändki muud üle, kui õllele rõhku panna ja end vette kasta. Ja pagan...vesi oli maru soe. Bioloogiline närvisüsteemi toel funktsioneeriv kehatermomeeter näitas vee soojuseks ca 24 kraadi. Seega...kel kavas soojas vees ujuda võib julgelt Haapsallu sõita.

Enne Tlna naasmist otsustasime ka pisut keha kinnitada. Kohalik Pizza Grande tundus selle protseduuri toimetamiseks sobilik kohta. Paraku toodi tellitud pannipizza asemele minu nina ette mingi käkerdis...midagi pannkoogi, pizza ja ühepajatoidu vahepealset. Rämps. EI soovita.

PS! Mõne aja pärast lisan ehk ka Paralepa rannast väikse pildi

Kuuma päikese eest...

Eile oli palav. Väga-väga palav. Seetõttu oli äärmiselt meeldiv lõuna ajal toimunud telefonikõne, milles sekretär teatas, et tööpäev on selleks korraks lõppenud ning tööandja andis instruktsiooni igaühele "töötada" seal, kus keegi parasjagu paremaks arvab. Kell oli 14. Ruttasin koju, riietusin suviselt, hüppasin ratta selga ja väntasin Piritale. Võtsin esimest korda sel suvel pisut päikest ja mis veelgi olulisem, käisin esimest korda vees. Vesi oli jahe ja karastav. Rand ise oli rõve, kuna veepiirist algas ca 5-6 meetri laiune vedika riba, mistõttu vette minek kujutas endast sumpamist vetika libedas massis. Vähemasti sain suplemise osas sel hooajal "käe valgeks". Kummastav on ainult see, et eile oli juba 4. juuli.

Rannainfo...Pirita

Suvi on kätte jõudnud. Kõige väärtuslikumaks infoks on muutunud rannainfo. Rannainfo valdajad on jumalad, sest kõiki huvitab, kus on päike ja soe vesi ja inimesed. Eile väntasin mina Piritale, et ise rannainfot koguda. Nagu kõrval olevalt fotolt näha, oli ilm ilus. Inimesi oli palju, toimus rannajalgpalli turniir. Vees ei olnud siiski praktiliselt kedagi. Ilm.ee teatas, et vesi oli 18 kraadi külm.





Siiski, need, kes rattaga, jala või rulluiskuda kavatsevad Pirita randa kulgeda, peavad arvestama sellega, et promenaadi äär on vetikaid täis, mis evivad sellist lehka, kui päikese käes praadivad sõnnikuväljad. Haisust ei pääse ka autoga liikujad, nagu nädala tagune eksperiment kinnitas. Hirmus. Kas rannajoone puhastamine ei võiks olla kohaliku omavalitsuse ülesanne? Promenaad on ju suve popim paik jalutamiseks Tallinnas.

Einoh

Jalutan mina täna töölt koju ja ühtäkki kõnniteel keset linna paar punaseid stringe. Pidi ikka kiire olema...

Ratsa virtuaalrikkaks vol 3

Nii. Enne tänase börsipäeva algust on seis selline, et aktsiaportfelli väärtus on vahepealse aja jooksul kahanenud ning kasvuks võrreldes väärtpaberite ostuhetkega on kõigest 0,19%. Vahepeal müüsin maha kõik Kalevi aktsiad ehk on sellest pisut abi. Ootame.

Fondiportfelli kasv on jõudnud aga 4,46% tasemele. See on ca 1,4% rohkem, kui eelmise kokkuvõtte tegemise ajal. Fondiportfell võimaldaks müügi korral teenida juba ka väikse kasumi.

Kuhu nüüd?

Selline küsimus kerkis minu pea kohal kõrguvasse mõttemulli kolmapäeva, 22.06, õhtul, kui ma bussiga Virtsu sadama lähistele saabusin. Olin just jõudnud rõõmustada, et näe, lõpuks paistab vesi, kui juba paistsid ka esimesed järjekorras seisvad autod. Ja seda juba mõnisada meetrit enne silti, mis teatas sisenemisest Virtsu asula piiridesse. Hirmus. Ajaleht väitis järjekorra pikkuseks ca 4 km ja õnnetuimaks ooteajaks 8 tundi. Inimestel ei olnud kiire, neil oli aega. Eesmärk pääseda omapärasele Viru Valge pasunapuhuja kujulisele saarele pühitses ootamisega kaasneva ebameeldivuse.

Olen senini olnud tulihingeline "teeme-ilusa-ja-kiire-silla" idee pooldaja. Sild looks võimaluse ilma suurema närvikuluta koju pääseda. Aga samas, kas paljuräägitud sild siiski ei võta ära osa sellest eksootikast, mida Saaremaale minek endaga kaasa toob. Võibolla see pisut raskendatud ligipääs tekitabki selle mõnusa surina, mis tuhandeid inimesi pühade ajal saarele sunnib. Mine tea.

Ilus kirjandus

Ei mäletagi, millal ma täpselt viimase ilusat kirjandust sisaldava tükise läbi lugesin. Ilmselt oli see hirmammu. Vast koguni aastaid tagasi. Põhjuseks ilmselt kooliajal tekkinud lugemistülgastus, kuna suhteliselt pingelistel sessiperioodidel tuli suhteliselt suur hunnik erinevaid paberilehti läbi lugeda. Seetõttu tundus sinna otsa veel mõne ilusa kirjanduse raamatu läbilugemine suisa masohhismis ilminguna. Aga...ajad on muutnud. Mõned päevad tagasi ühes raamatupoes riiulite vahel ringi luusides ei suutnud ma vastu panna kiusatusele, mis tekkis taskukohase hinnaga seltsimees Kenderi "Pangapettust" nähes. Otsustasin minna riskile ja soetada nimetatud teose. Nüüd olen seda mõned päevad ka lugenud. Nagu valge inimene (olgu siinjuures märgitud, et tähistus "valge inimene" ei oma selles kontekstis mitte rassistlikku tähendust vaid viitab pigem teatud normaalsusele elustiilis, mistõttu ka mustanahaline võib olla "valge inimene" selles kontekstis)...pärast tööd ja enne uinumist. Ja hea on. Raamat on hea.

Ratsa virtuaalrikkaks vol 2

Olen võlgu esimese nädala investeerimistulemused. Nii...aktsiaportfelli väärtus kasvas nädalaga 1,73%. Puhaskasumit ei ole investeering veel teeninud, kuna müümisel maksmisele kuuluvad teenustasud on piisavalt kõrged.

Fondiportfelli väärtus on kasvanud 3,07%. Puhaskasumit ei ole portfeel samuti veel teeninud. Kuigi selles portfellis sisaldub ainsa väärtpaberina plussi jõudnud Trigoni fondi osak, mida täna oleks võimalik juba väikese kasumiga müüa.

Väga hea...jätkame:)

Ekspressilt ekspressteenindus

Olen värske Ekspressi tellija. Avastasin, et iga päev saabuvate lehtede lugemiseks ei ole kodus eriti mahti, aga päris ilma leheta pole ka hea. Miskine paberihunnik võiks ju aeg-ajalt postkasti arvete kõrvale prantsatada. Nii lõpetasin oma aastaid kehtnud suhted Äripäevaga ja lõin käed Ekspressi kirjastajatega. Eile, Ekspressi ilmumise päeval, tabas mind aga üllatus. Postkast oli terve päev tühi. Täna asusin asjaolusid selgitama ja pöördusin väljaande juures leibateeniva tuttava poole. Pärast mõningast ootamist selgus, et leht oleks pidand saabuma, aga ilmselt on Eesti Post minule mõeldud lehele muu rakenduse leidnud. Et ma aga leheta ei jääks, eraldati mulle täiendav eksemplar, mille ma koheselt ka kõrvalmajas asuvast EE toimetusest kätte sain koos "valuraha" ajakirjaga Lemmik. Hinge jääb muidugi kahtlus, kas minu hädaldamise tulemus oleks olnud sama, kui pöördunuksin murega EE poole üldnumbri vahendusel anonüümse tellijana?

Sidrun

...tühjaks pigistatud. See olen mina.

Ratsa virtuaalrikkaks

Olen aastaid püüdnud lahti mõtestada investeerimise imetabast maailma. Jutud investeerimisest on seni tundunud müstika valdkonda kuuluvatena, võrreldavatena lugudega kvantfüüsikast või kloonimisest. Eile aga astusin esimesed ebakindlad saamud selle valdkonnaga lähemalt tutvumises st asusin haldama 2 virtuaalportfelli LHV koduleheküljel. Seega päris raha ei kuluta, aga investeerimise tunde saab kätte. Esimese portfelli investeeringu suuruseks valisin 10 000 krooni, mille investeerisin Tallinna börsil noteeritud aktsiatesse. Teise portfelli investeeringu suuruseks valisin aga 30 000 krooni ja selle summa investeerisin fondidesse ning ühte Tallinna börsil noteeritud aktsiasse. Esimese börsipäevaga plussi ei jõudnud, kuna teenustasud neelasid kogu teenitud kasumi. Eks nädala pärast vaatame uuesti.

Skype - suhtle vabalt!

Esmaspäeval katsetasin esimest korda SkypeOut teenust. Tegemist on ilmselt kõigile tuntud suhtelmistarkvara lisaga, mis võimaldab oma arvuti taga istudes helistada ükskõik kus maailma otsas asuvale tavatelefonile.

Kuivõrd minu laptopis olev Skype oli mõne võrra aegunud, tuli esimeses järgekorras toimetada selle kaasajastamine. Mõni minut erinevatel nuppudel klõpsimist ja oligi valmis. Seejärel tudeerisin Skype kodulehekülge tuvastamaks, kuidas see asi siis ikkagi käib ja palju maksab. Juba targemana asusin kõneaega soetama. Sõber oli eelnevalt hoiatanud, et tarvis läheb krediitkaarti. Krediitikaardi pähe kunagi soetatud kaardi panin seetõttu kenasti valmis. Suur oli aga minu üllatus, kui ühe maksmisviisina pakuti mulle ka ülekande tegemist hanza.net'i vahendusel. Kasutasin seda ja ostsin 10 euro väärtuses kõneaega. Loetud sekundite pärast näitas Skype avaleht, et mul on ilusti 10 eurot kõnelemiseks valmis. Kuivõrd katsetuse eesmärk oli taaselustada suhtlus Inglismaal asuva õega, helistasingi esmeses järjekorras tema inglismaisele mobiilile. Eelnevalt mudugi sättisin valmis kõrvaklapid ja mikrofoni. Kutsus. Kutsus kohe päris kaua. Seejärel kuulsin õe ingliskeelset tervitust. Kontakt oli loodud. Kuivõrd mobiilile on kõne kallim, nuiasin tema käest nn lauatelefoni numbri ja helistasin sinna. Vestlesime ca 20 minutit. Mis viga lobiseda, kui minut kaugekõnet maksab kõigest 1,7 euro senti st 26,6 kohalikku senti.

Sellise positiivse kogemuse tulemusena otsustasin hakata Skype-entusiastiks. Selle vidina rakendusväli on intrigeeriv. Riistavara poolt pean kyll pisut täiendama.

Kööginurk: Stereo

Aasta alguses siunsasin siinsamas ajaveebis lounge's Stereo pakutavat kanasuppi. Nüüd olen aga sunnitud avaldama tunnustust Stereos pakutavale Kreeka salatile. Olen seda seal kahel korral maitsmas käinud ning mõlemal korral olen jäänud väga rahule. Mis aga kõige olulisem - minusugune suur inimene sai pakutavast portsionist kõhu päris täis. Et aga ajaveebi kööginurk üksnes kiitusega ei piirduks, toon siinkohal taas ära salati retsepti ning valmistamisõpetuse.

KREEKA SALAT

• kurk
• tomat
• punane sibul
• oliivid
• mingi õli
• fetajuust
• roheline paprika
• punane paprika
• lehtsalat

Kõik koostisosad peale õli ja lehtsalati tuleks lõigata suupärasteks tükkideks. Suupärane ei tähenda seda, et komponendid tuleks riivida, vaid seda, et tükk pahub mõnusalt suhu ja on ilus vaadata. Seejärel asetada taldrikule mõned lehtsalti lehed ning neile umbropsu loopida erinevate komponentide tükid ja peale valda mingit õli (ilmselt oliivi õli või mingit salati õli, mina seda asja täpselt ei tea). Juustuga ei maksa siiski üle pingutada. Ja peakski valmis olema. Head nosimist!

Rock kaotas, sport võitis

Korvpall on eestlastele alati meeldinud. Erinevalt jalgpallist toimub korvapllimängus alati midagi tulemuslikku: visatakse korve ja suhteliselt tihti. Aastaid tagasi Tallinna Kalevi võimsa tulemisega Liidu meistriks alguse saanud korvaplli palavik on tänaseks omandanud mõõtmed, mis nii mõnegi alaliidu funktsionäärid kukalt kratsima paneb. Eesti meistri otsustanud mängu vaatas saalis ca 5000 inimest. Aukartust äratav number. Seda vaatamata samal ajal Suurhalli ümer tiirutanud motoristide mõõduvõtmisega kaasnenud halli sisenemise probleemidele. Mäng vääris seda 5000, valdavalt nooremapoolset, pealtvaatajat. Mehed, kes eelmisel päeval Tartu hundipesas tulise lahingu pidasid, olid jällegi platsil. Tartu meeskonna tulemuslikkus ilmselt vähese puhkuse taha jäigi. Rohkeid vahetusi teinud Ehitustööriista pikkade vastu jäi 40 minutit platsil olnud Kikerpill ilmselgelt nõrgaks. Väsinud mehe kohmakate liigutustega üritas ta palli korvi toimetada, kuid tulutult. Ega meeskonnakaaslasedki tulemuslikumalt tegutseda suutnud. Teisel poolajal jäi tartlaste rünnak sootuks hambutuks. Sellele vaatamata väärib ka Rocki mäng aplausi. Nii lühikese pinguga Ehitustööriista üleväljapressingu vastu mängida ei ole lihtne. Eilne mäng näitas, et see kohati suisa võimatu. Ehitustööriist oli parem, keskendunum ja teravam. See tõi edu.

Saalis istudes meenusid paratamtult päevad, mil värske üliõpilasena TÜ spordihallis tolleaegse Delta mänge sai vaadatud. Sellel ajal tekkinud sümpaatia Tartu korvaplli meeskonna ja -kultuuri vastu ei ole tänaseni vaibunud. Nüüd sisulise tallinnlasenagi ei tõsunud käsi Ehitustööriista toimetustele plaksutama. Vivat Dorpat!

Film: Man on the Moon

Ma olen suur filmisõber. Igal vabal ja vähem vabal hetkel üritan filme vaadata. Sellest tulenevalt otsustasin lisaks kokandusnurgale siin ajaveebis avada ka väikese filminurga, milles ajaveebi vähestele lugejatele häid filme soovitada.

Esimesena saab sooja soovituse film "Man on the Moon". Väga hea film, kui naudid keerulist, kohati segast ja nõmedat huumorit. Sõnaga, kui naudid ebanormaalset, ebastandartset, aga samas inimlikku. Millest film räägib, saate teada siit ja treilereid saab vaadata siit! Ette rutates ütlen ära, et film räägib nõmekoomik Andy Kaufmann'i elust, nimiosas Jim "praktiliselt alati naljakas" Carrey. Kui leiad oma elust selle vaba 2 tundi filmi vaatamiseks, on emotsioon garanteeritud. Küllaga ei saa garanteerida emotsiooni iseloomu:) Külmaks ei tohiks jääda keegi.

Liverpooooooooool!

UEFA Meistrite Liiga finaali võitis eile hilisõhtul Liverpool. Amatöörjalgpallifännina vaatasin ka mina mängu ja rüüpasin kesvamärga. Ja mäng oli hea, mäng oli ilus. Liverpooli fännid suutsid selle ca 2,5 tunni jooksul vajuda täielikku masendusse ja ahastusse ning seejärel karjuda ja nutta suurimast rõõmust. Dramaatikat jagus. Ilmselt ei eksi need, kes arvavad, et see mäng läheb Meistrite Liiga ajalukku suurte rasvaste tähtedega. Tuli ju Liverpool välja 3:0 kaotusseisust ning võitis emotsionaalse penaltiseeria. Mis seal salata, kaikus minugi eluruum karjetest, kui "punased" värvaid lööma hakkasid. Mõnus. Minu kiitus siinjuures veel Liverpooli puurilukule hr Dudekile, kelle kummaline penaltite tõrjumisetehnika oleks talle maarjamaal taganud probleemideta sissepääsu lavakasse:) Elagu Liverpool! Kahju ainult, et neil järgmisel hooajal tiitlti kaitsta ei õnnestu.

Hare rama, hare hare

Õues paistab päike ja on soe. Olen pisut üle ühe kuu uues kohas töötanud. Ja kogu selle perioodi jooksul praktiliselt iga päev just sellel ajal marsib mööda Narva mnt-d Pirita poole grupp noori krishnaiite (nii vist on õige öelda). Nende saabumisest annab märku tamburiini ja trummipõrin ning vaikne laulujoru. Laul on muidugi üks ja sama: hare rama, hare krishna, hare hare! Tunnustus neile. Ootan tasapisi sügist ja talve. Kas ka neil rasketel aegadel on usk sama tugev kui päikselisel kevadpäeval?

Häving

Oo õud. Konditsioneer purunes. Pärast hoolikat huugamist ja töökeskkonna talutavaks muutmist otsustas ta mingisugust vedelikku väljutama hakata. Ettevaatuse mõttes lülitasin masina välja. Kuna keegi kohalolijatest ei tea aparaate haldava ettevõtte kontakte tuleb homseni kannatada. Siis saabub assident, kes kõik korda peaks ajama. Seniks olen sunnitud siin 25-30 kraadist "leili" nautima. Huvitav kas kokku kõidetud paberiribad toimiksid vihana?

Retsept

Nii...nagu praktiliselt kõikides meelelahutuslikes projektides saab ka selles meelelahutuslikus ajaveebis olema oma kokandusnurk. Tänane retsept pärineb lõuna ajal toimunud supiköögi külastusest ning kõlab umbes nii:


KEEFIRI SUPP

• hästi palju keefiri
• küpsist
• erinevaid puuvilju, aedvilju ja muid vilju

Asi ise käib lihtsalt: hästi palju keefiri tuleb valada hästi suurde anumasse. Küpsised tuleb purustada keskmise suurusega tükkideks ning visata keefiri sisse. Sama tuleb teha erinevate viljadega. Maitsestamiseks võib lisada suhkrut või mahla. Ilmselt võib keefiri asemel kasutada ka vedelamat jogurtit. Tarbida tuleks rooga külmalt. Ja mis kõige olulisem...erinevalt paljudest teistest suppidest, ei ole seda suppi vaja keeta.

NB! Retsept on koostatud silma- ja maitsmise järgi. Sellest johtuvalt ei vastuta ma supi tarbimisega kaasnevate tüsistuste või muude puuduste eest:)

Eurovisioonitus

Aastaid tagasi tähistas Eurovisioon kodukamara asjapulkade jaoks omamoodi akent Euroopasse. See oli rahvusvaheliste spordivõistluste ja erinevate poliitiliste konverentside/seminaride/nõupidamiste kõrval üks väheseid kohti, kus sini-must-valge lipu ja eestlusega eputada sai. Kummalisel kombel tolleaegne Euroopa nautis seda, mida Eesti poeedid ja laulukirjutajad meisterdanud olid. Pärast legendaarse Silvi Vraidi ja vähem legendaarse Jaanika Sillamaa ebaõnnestumist saatis neid otsatuna näiv edu. Eks see üritus oli ka siis oluliselt elitaarsem. Laululugusid hindasid asjatundjad mitte rahvas. Pärast inimmasside hääletuspultidena toimivate telefonide juurde lubamist läks asi kuidagi käest ära. Eesti asjast ei saa enam keegi aru ja lauluvõistlusest on saanud kummaline karneval ja poliitilis-rahvuslik etendus. Hea lugu ei huvita enam kedagi, kuidas muidu seletada sakslaste teose täielikku läbukukkumist ning serbo-horvaati-hertsogi esile tõusu. Ei ole ses palaganis enam midagi köitvat. Ainsana hoiavad üritust vee peal Juure-Kivirähu ülivaimukad ja asjakohased kommentaarid.