Kirbuturg

Eile toimus Tallinnas kirbuturg. Käisin ka. Ostsin ühe asja. Raamatu. John Grisham'i "The Rain Maker". Maksis kogunisti 5 krooni. Ingliskeelne. Lisaks raamatutele müüdi kõiksugus kummalisi asju. Ka mööblit ja antiiki. Kõikse rohkem aga riideid. Riideid oleks võinud vähem olla. Riided ei ole huvitavad. Rohkem oleks võinud olla asju, mis ei ole riided.

Back from the dead aka pass on reisidokument

Lähen puhkama. Nagu moodsale inimesel kombeks - välismaale. Aasiasse. Välismaale minemiseks on vaja reisidokumenti st passi. Mul oli pass. Välja antud 1998.a veebruaris. Kehtis kuni 2008.a veebruarini. Korralikud ja endast lugupidavad välismaad nõuavad, et pass kehtiks riiki sisenemisest aravtes veel vähemasti 6 kuud. Minu puhkamiseplaanide puhul ei olnud see tingimus täidetud. Vajasin uut passi. Istusin arvuti taha, ragistasin sõrmenukkidega ja tippisin veebibrauseri aadressi reale www.pass.ee. Uurisin. Uurisin välja, et passi omamine ei ole enam mitte igale kodanikule taskukohane lõbu. Passi tavalises korras (st 30 päevaga) väljastamine maksab 450 krooni ja passi kiiremas korras (st 2 tööpäevaga) väljastamine koguni 900 krooni. Selgus, et moodne pass on biomeetriline ja kiibiga, millele salvestatakse kõiksugu põnevaid andmeid. Hetkel siiski üksnes kodaniku näokujutis, kuid tulevikus ka sõrmejäljed.

Puhkamise alguseni on mul aega. Piisavalt, et 30 päeva oodata. Seetõttu tegin taotluse passi tavalises korras väljastamiseks ja maksin selle eest 450 krooni. Avalduse viisin sisse esmaspäeva hommikul. Kolmapäeva õhtul sain e-kirja, milles teatati, et võin passile järgi tulla. Neljapäeval sain passi kätte. Neljapäeval sain kätte ka teisipäevast kuupäeva kandnud kirja, milles teatati, et taotlus on kättesaadud, seda menetletakse ning pass väljastatakse 30 päeva pärast.

Resümeerides. Enne 900 krooni riigile loovutamist, tasub hoolsasti kaaluda. On tõenäoline, et sama kiiresti saate passi kätte ka oluliselt väiksema raha eest.

PS! Tõstsin pinali sahtlist uuesti laua peale

Ennustus

Nägin unes, et Värnik viskab oda Osaka MM-il 94 meetri kaugusele.

Travel in style

Mihhail Gorbatšovist on saanud Louis Vuitton'i modell. Vahendavad SLÕhtuleht ja New York Times. Arvestades seda, kui palju LV "vidinad" maksavad, on mul hea meel, et Raudse Eesriide langetaja ei sattunud Estonian Air'i Dublin-Tallinn lennule.

Meenutus liiklusjärelevalvest

Olen juba pisut üle aasta automobiili kasutaja olnud, kuid seni olid minu kokkupuuted liikluspolitseiga võrdlemisi põgusad. Viimastel päevadel on kohtumised sagenenud ning erinevalt varasemast olen neid ka "põõsas" varitsemas täheldanud. Möödunud nädalal õnnestus ühel politsenikul mind koguni peatada, et kiiruse ületamise tõttu märkus teha. Karistusest siiski pääsesin ja olen tänulik. Ületamine oli tahtmatu.

Sellega seoses meenus mulle aastate tagune kampaania "Politsei maanteel," mille raames paigutati maantee äärde politseiautode makette. Aktsiooni algusest teatas 21.06.2001.a minut.ee, vahendades Postimehe vastavat uudist. Viis päeva hiljem kirjutas Äripäev, et suurem osa liiklushuligaane manitsema pidanud makettidest on varastatud. Neid oli kokku 10. Hiljem on analoogseid "petekaid" üritatud veelgi teha, kuid ebaõnnestunult.

Kas nüüd aastaid hiljem, et alustatud kampaaniat, mille käigus makettide asemel päris politsenikud mantee äärde sätitakse? Vähemasti nii mulle tundub, kuna ligi aastase aktiivse juhi karjääri jooksul pole ma nii palju patrulle kohanud kui viimase nädala jooksul.

Juhus?

Kasutasin täna ühistransporti. Bussi. Tallinnas. Üle pikema aja taevas särav päike oli bussi loonud sellise pisut jahtunud leiliruumi meenutama atmosfääri. Oli soe. iPod pressis minu kõrvadesse Kanye West'i võimast lugu "Jesus Walks". Ja ühtäkki alustas seal samas jutlust pisut räsitud välimusega venekeelne meesterahvas. Rääkis Jeesusest, rääkis viimasest kohtupäevast, rääkis. Tema rahvuskaaslaste katsed jutlustajat vaikima sundida lõppesid kut tööpäev töötu jaoks - edutult.

Hea, on hea

Suvi ei soosi toas olemist. Olen laisk. Postitused on harvaks jäänud. Loodan selles osas paranemist. Vahepeal käisin Vormsil. Sellest kirjutan lähiajal, kui olen jutu juurde sobivad pildid välja sorteerinud. Seniks meeleolud Pärnu rannast. Ilu.

Vandenõuteooria

Eile ilmus Postimehes Edgar Savisaare artikkel "Kes nõuavad Savisaare tagasiastumist?" Nimetet kirjutises "analüüsis" Edgar tema vastu antud 96 000 allkirja. Läbi peene iroonia ning oma varasemate kangelastegude kordamise jõudis autor tulemusele, mille kohaselt see üritus on justkui läbi kukkunud ning idee autorid ausaid inimesi justkui petnud, kuna allkirjaandjate nimekiri sisaldab 12,2% alaealisi ja mõningaid fantaasianimesid.

Tahtmatult hakkasin mõtlema, mis siis, kui need jaburad fantaasianimed on allkirjaandjate hulka lisanud Edgarile ustavad inimesed? Mis siis, kui elektroonilise allkirjakogumise põhja laskmiseks piisab kõigest põgusast saboteerimisest? Mis siis, kui algatatud aktsiooniga tulevad kaasa alaealised? Kas siis on kõik tehtud asjatult? Kas ühiskonnas millegi liigutamiseks peab hakkama täitma nõuetele vastavaid ankeete? Kas alaealisel ei ole õigust oma arvamusele? Kas Põlvamaa põllumees ei või nõuda pealinna linnapea tagasiastumist? Kas Tallinnas toimuv ei puuduta eestlasi, kes Tallinnas ei ela? Ma tahaks loota, et nii see ei ole.

Ja veel, kas Edgari poolt nimetatud allkirjakampaaniate (Eesti Raudtee ja Narva elektrijaamade müügivastu) läbiviimisel fikseeriti iga alla kirjutanu isikukood, töökoht ja täisnimi?

Natuke meediast

Olen viimasel ajal hajevil olnud. Kevade saabumisega on toimetamist kuidagi väga palju. Väga vähe on niisama istumiseks aega. Tööpäeva lõpu ja öö vahele jääv aeg sisustub justkui iseenesest. Ilusad ilmad soosivad kodust eemal olemist. Seetõttu ongi ajaveebimine pisut unarusse jäänud. Nüüd aga täie rauaga!

Tahtsin teiega jagada kolme meedia kogemust viimastest nädalatest.

1. Kaarel Tarand, Pastaka riiklikud matused
Väga mõtlema panev artikkel käsitsi kirjutamise tulevikust. Hakkasin ka ise mõtlema, millistes olukordades ma käsitsi midagi kirjutan ning jõudsin järeldusele, et nõustun täielikult Kaarel Tarandi artikli sissejuhatuses märgituga

Paljud meist kirjutavad käsitsi veel ainult allkirju, tervituskaarte ja pühendusi raamatusse ning juhuslikke märkmeid kohtades, kus ühtki moodsat tehnikavahendit pole parasjagu käepärast

Kuna minu jaoks muutus arvuti ja sellega kirjutamine kättesaadavaks alles põhikooli viimastes klassides, ei kujuta ma ausalt öeldes isegi ette, kuidas ja mismoodi on arvutiseerumine mõjutanud kaasaja laste käelise kirjutamise oskust. Tõsi ta on, et MSN-i, Rate ja e-posti kasutamine eeldab pigem klaviatuuri kui pastaka kasutamise oskust. Digitaalallkirja üha laienev kasutamisala vähendab vajadust käelist allkirja kasutada. Tunnistan, et allkirja asendamine PIN-koodiga kaarditehigute tegemisel vähendas ka nende situatsioonide arvu, kus ma oma allkirja paberile maalima pean. Tööalaselt "kirjutan" juba täna 90% allkirjadest digitaalselt.

2. Kalle Muuli, Kogukond ja marodäärid
Mul isiklikult on hea meel, et "Pronksöö" tulemusena laialdast kasutamist leidnud marodöörluse mõiste nüüd lõpuks ka lihtsale inimesele lahti seletatud sai. Pisut segaseks jääb muidugi see, mille pagana pärast nimetet selgitus nii hilja ilmus. Kalle Muuli reklaamib artiklis ennast kui kogenud ajaloosaate vaatajat, mistõttu pidi see vastuolu talle justkui ammu teada olema. Mis oleks olnud magusam, kui vahetult pärast lihtsa eestlase marodöörlusega üleujutamist avaliku elu tegelaste kirjaoskamatusele tähelepanu juhtida.

Kinnisvaraarendus