Ääääännnnnnnnn!

Laupäev. Pärnu. Lennuväli. Rock Race. Mootorid mürisevad, tuhanded hobujõud ruigavad. Adrenaliin möllab. Rinnus on imelik tunne, mille on ilmselt tekitanud mootorilörinast tingitud vibratsioon. Küünitan ennast nii kõrgele, kui suudan, et masinapurkate poolt tekitatud suitsupilvi paremini näha. Fotomasina küünitan veelgi kõrgemale. Teadustaja informeerib, et peagi on oodata finaale. Salamisi ootan ka 6000 hobujõulise Top Fuel dragsteri starti. Selle imepilli mootori mürin pidavat koguni mõnepallise maavärina tekitama. Vägev. Õhus on tunda testosterooni, põleva kummi ja heitgaaside lõhna. Ja siis, pelgalt sekundi murdosa jooksul, muutub kõik totaalselt. Paar piiska, väike tuul, paduvihm, torm, vesipüks, kaos, tormavad inimesed, paanika. Kas see on lõpp? On, kinnitavad pärast mõningat probleemi eitamist ka korraldajad. Korraks käivitatakse ka imamasin. Väike vajutus selle gaasipedaalil ning nimetissõrmed lendavad kõrva trummikilesid turvama. Ebaõnnestunud üritust see kõuemürin ei päästa. Lahkun pettunult. Raha tahaks tagasi.