Kas naised on kõiges süüdi?

Jalutasin eile hommikul töökohaks oleva büroohoone poole. Samm oli varasest hommikust (kell hakkas 9 saama) pisut tönts, kuid tuju oli hea - pilve tagant piilus veidi päikestki. Pisut enne sihtkohta laekumist peatas mind üks härrasmees - räsitud olemisega, kuid riietuse järgi kindlasti mitte tavapärane paadialune. Mees palus mult hetke, et oma muret kurta. Kuna hetk mul oli, peatusin ja teritasin kõrvu. Mees rääkis, et üle kahe nädala tagasi läks ta lahku oma naisest. Sealt alates ainult jõi. Joomisele oli selle ajaga kulunud üle kümne tuhande krooni. Mingil hetkel oli ta kaotanud ka oma auto. Mäletas umbkaudset asukohta. Tööl vahepeal ei käinud. Nüüd oli helistanud tööandja ja pakkunud talle võimalust tööle naasta. Minu vestluspartner oli otsustanud sellest võimalusest kinni haarata. Ta varustas end nätsude ja muu vajalikuga ning asus teele. Siis selgus, et olemine on ikka väga vilets. Kuna raha oli otsas, vajas ta mõnda krooni, et üks õlu osta. Mehe jutt oli usutav, väljenduslaad väga ilmekas ja mitmekülgsel sõnavaral põhinev. Paraku oli ta minu näol sattunud inimese osta, kes sularaha asemel üksnes kaarte kaasas kannab. Seetõttu ei olnud mul võimalik talle loodetud abi osutada. Jätsime hüvasti. Mees tänas, et leidsin aega ta muret kuulata. Mina vastasin, et pole tänu väärt ja sammusin edasi.

Mida sellest loost õppida? Sisuliselt mitte midagi. Rumalus on nädalaid juua ja suurt raha kulutada pelgalt lahkuminemise tõttu. Rumalus on süüdistada kedagi teist peale ise enda. Tõsi, lahkumineku põhjus ei ole teada, kuid mehe käitumisest võis välja lugeda, et tema idee see ei olnud. Pigem viitas ohjeldamatu joomatuur kurvastuse kõrvaldamise püüdlusele, mis oli tingitud sellest, et naine ehk parema leidis või ühel hetkel avameelselt selgitas, mida ta mehest tegelikult arvab. Naine selles mõttes ei teinud midagi valesti. Valesti tegi mees, kes endaga hakkama ei saa. Kurb, väga kurb. Muide, ma ei suuda meenutada, et oleksin kuulnud mõnest naisest, kes pärast mehe algatatud lahkuminekut oleks jooma kukkunud. Küll aga olen kuulnud palju lugusid meestest, kes täpselt nii oma maailmavalu ravivad.

Kas naised on muutumas tugevamaks sooks? Loodame, et mitte. Vastasel korral seisab karedate kättega mees ühel hetkel kittel seljas triikimislaua taga, üritades palavikuliselt voodipesu siregks saada samal ajal kui naine diivanil sigarit kimub ja konjakit lürbib.

Uuendused

Eile-täna tegin oma ajaveebi mõned uuendused. Sidebar'ile lisandus jaotus Feed, mille all oleva lingi abil saab lehel toimuvaid muudatusi jälgida ka pädeva feedreader'i abil. Möönan, et tegemist võib olla teatud mõttes ebapraktilise täiendusega, kuid arvestades feedreader'ite populaarsuse kasvu, võib sellest ajaveebi lugejatele tulevikus ehk kasugi olla.

Sidebar'ile sai lisatud ka pisike lingikogu, mis sisaldab viiteid ajaveebidele, mida ise jõudumööda loen ja jälgin. Kavas on seda kollektsiooni täiendada.

Samuti inkorporeerisin oma ajaveebi väikese counter'i, mille abil hakkan jälgima, kas sellel ajaveebil ka lugejaid on. Loodetavasti selgub, et peale minu on külastajaid siiski veel:)

Weebl and Bob

Mulle on alati meeldinud teistmoodi asjad. Kiiksuga, kui nii võib öelda. Ühe kiiksuga asja avastasin hiljaaegu MTV-st. Tegemist lühianimatsiooniga "Weebl and Bob". Ma ei hakkagi pikalt seletama, millega tegu ja miks see hea on. Vaadake ise...(asjaomane link).

Nagu kaks tilka vett...kas pole?

Ines Karu und Paris Hilton

Ääääännnnnnnnn!

Laupäev. Pärnu. Lennuväli. Rock Race. Mootorid mürisevad, tuhanded hobujõud ruigavad. Adrenaliin möllab. Rinnus on imelik tunne, mille on ilmselt tekitanud mootorilörinast tingitud vibratsioon. Küünitan ennast nii kõrgele, kui suudan, et masinapurkate poolt tekitatud suitsupilvi paremini näha. Fotomasina küünitan veelgi kõrgemale. Teadustaja informeerib, et peagi on oodata finaale. Salamisi ootan ka 6000 hobujõulise Top Fuel dragsteri starti. Selle imepilli mootori mürin pidavat koguni mõnepallise maavärina tekitama. Vägev. Õhus on tunda testosterooni, põleva kummi ja heitgaaside lõhna. Ja siis, pelgalt sekundi murdosa jooksul, muutub kõik totaalselt. Paar piiska, väike tuul, paduvihm, torm, vesipüks, kaos, tormavad inimesed, paanika. Kas see on lõpp? On, kinnitavad pärast mõningat probleemi eitamist ka korraldajad. Korraks käivitatakse ka imamasin. Väike vajutus selle gaasipedaalil ning nimetissõrmed lendavad kõrva trummikilesid turvama. Ebaõnnestunud üritust see kõuemürin ei päästa. Lahkun pettunult. Raha tahaks tagasi.

Tõelised köögi pedepelgurid

Otsisin Googel'i kaudu infot Toe Tag'i esimese albumi "The Real Kuhnja Homophobes" kohta. Muuhulgas sattusin sellele artiklile. Nii kirjutati Toe Tag'ist 7 aastat tagasi.

Oled purjus? Teeme intervjuu!

Meedia ja eetika omavahelisest läbisaamisest ja koostoimest on moodne rääkida. Sellele teemale on pühendatud koguni omaette ajaveeb - MEKA - mida veab EPL-i peatoimetaja Priit Hõbemägi. Hiljaaegu oli nii seal kui ka mujal juttu sellest, kuidas KUKU raadio kõnetas telefonitsi Igor Gräzinit viimase hällipäeval ning kõnetamise käigus selgus, et herr Gräzin ebakaine ja ebaadekvaatne on. Diskuteeriti, kas sellise intrevjuu eetrisse laskmine oli eetiline ning kas intrevjuud läbiviinud ajakirjaniku käitumine oli eetiline, kui ta Gräzini seisundist arusaades intervjuud jätkas ning kogunisti intervjueeritavat alandavaks muuta üritas. Mina isiklikult ei ole seda intervjuud kuulnud, kuid vaikimisi mõistan sellise käitumise hukka. Kuigi, täpsustan, inimesel endal peaks olema ka piisavalt oidu, et ebakaines olekus intervjuude andmisest keelduda. Liiatigi, kui intervjuu toimumine oli varasemalt kokku lepitud (vähemasti nii väidetakse).

Seda postitust ajendas mind kirjutama aga hoopis eile Kanal 2-e Suvereporteris nähtu, kus Kihnu saart külastanud teleajakirjanikud torkasid mikrofoni nina ette tee ääres märgatavas alkoholijoobes lesivale isikule, kes siis kogu jõudu appi võttes üritas ajakirjaniku küsimustele miskit vastata. Intervjuu lasti ka eetrisse. Küsin, kus on siin eetika? Möönan, et Peeter Võsa on analoogset huumorit teinud ka Politseikroonikas. Möönan, et avalikus kohas purupurjus olemine on vähemasti väärtegu ja selliste isikute kainenema toimetamine obligatoorselt politseiametnike kohustus. Aga mis õigusega võtab ajakirjandus omaenese ülesandeks selliste isikute kahetsusväärse seisundi ärakasutamise. Saan, aru, et sellised joodikud on kodumaale häbiks ja pinnuks silmas, kuid see iseenesest ei tähenda, et nad on alandamise ära teeninud. On elementaarne, et sellise isikuga tehtud intervjuu eetrisse laskmine on aktsepteeritav üksnes juhul, kui isik on selle hiljem kaine peaga heaks kiitnud. Iga ühel on õigus juua ja õigus magada, põhimõtteliselt kas või tee ääres kraavis. Iga ühel on õigus ka olla väärikalt koheldud vaatamata oma käitumise amoraalsusele. Pole minu asi Eesti meediat uueks luua. Veel vähem on minu asi igasugu elueheidikute õiguste eest verehinnaga võidelda. Külla aga on mul inimesena õigus elada ühiskonnas, kus meedia tegutseb efektiivse eneseregulatsiooni raamides, kus meedia ülesandeks ei ole isimeste mõnitamine, alandamine ja kohatu kohtlemine.

PS! Kogu videolõik jättis Kihnu saarest mulje, kui paigast, kus elustevad üksnes joodikud, kurjategijad ja muud sorti mahhinaatorid. Jäi mulje, et saarelt ei suudetud leida peaaegu ühetgi (mõned erandid välja arvatud) kainet inimest, kellega saare probleemidest rääkida. Ikka näidati inimesi, kes "viinased". Täielik jura!

Pärnu fenomen

Käisin möödunud nädavahetusel Pärnus. Esimest korda sel suvehoojal. Eesmärgiks tüüpilise siseturisti kombel suvitada: rand, päike, õlu, söök, mõnu ja veelkord rand. Eelkirjeldatule pisut kultuuri lisamiseks ostsin ka Watergate'i passi. Reedel peale tööpäeva lõppu, pakkisin koti, surusin selle sõiduvahenid pagaasnikusse, avasin külma õlle ning kihutasin kõrvalistujana Pärnu poole. Tuul sahises kõrvus ja õlu maitses hea.

Pärnu pakkus kõike ootsupärast. Watergate'il sain kohe suraka Toe Tag'i laivi (ilma Revota, kuid koos Metsakutsu ja Stupid F-iga), misjärel kõhutäie pannkooke ja suraka Sõpruse pst laivi. Reede õhtu lõppes korteris õltu libistades. Tööst tingitud väsimus kontides ei lubanud sel korral enamat.

Laupäeval äratas toas valitsev põrgukuumus ja otsalõppenud õhk. Pärast ringitust, hommikukohvi ja võileibu tuterdasin randa. Oi kurjam, kus päike virutas seal kõhtu ja selga. Jõudumööda üritasin end ka vette kasta, kuid palavust see päris eemale ei peletanud. Mõnetunnidele päevitusele järgnes katse piknikutada, kuid alanud vihm muutis selle plaani einestamiseks autos. Kõht täis, oli aeg jällegi veefestivalile minna. Seal veendusin veelkord, et parimat laivbändi kui Tanel Padar & The Sun Eestist hetkel ei leia. Paraku sadas selle esinemise ajal kraevahele nii mõniga sahmakas hoovihma, millest tulenevalt olin sunnitud peopaigast lahkuma, et pisut kuivada ja end kraamida. Ööbimiskohas selgus, et olen mitte pävitunud vaid hoopis kõrbenud. Viimases hädas sain kaetud lõhnava hapukoorekihiga. Igaks juhuks võtsin sisse ka hundijalavee baasil valmistatud segujooki. Pärast selliseid protseduure tundsin ennast piisavalt hästi, et minna "Tallinna" tantsujalga keerutama. Sääl astus DJ-de vahel üles ka "Koer", mille kavas sisalduvad uud lood andsid aimu sellest, et järgmine plaat saab olema veelgi rämedam:) Pühapäevase päeva peamiseks sündmuseks oli kohustuslik pizza-reid Steffanisse, mis selgi korral pakkus traditsioonilisi elamusi.

Sõnaga suvel on Pärnu Pärnu ehk koht, kus olemata pole Eesti suve näinud ega tundnud. Täiesti vabalt võib Pärnu võtta kasutusele emakeelse terminina, mis iseloomustub suvitamise parimat kvaliteeti. Aasta aastalt taipab seda üha rohkem inimesi, mistõttu Pärnu liiklus meenutab soojal suvepäeval kangesti seda, mis Tallinnas igapäevaselt tänavatel toimub. Ehk elustub kunagine kuroort kultuur. Ehk saab Pärnust rikkurite mängumaa ning rannajoont ilmestavad lisaks liivale ja inimassidele ja miljondeid maksvad villad. Mine tea.

Fortuuna

Mina olin täna fortuuna. Tõmbasin suurest kupongite hunnikust välja kupongi, mille vormistanu sai eksootilise auhinna. Võitja jäi uudist kuuldes eestlaslikult rahulikuks. Minagi olin eestlaslikult rahulik.

Positiivne eputamine

Ilmselt teab iga jalakäija või muul viisil liikleja sellist tüüpi eputisi, kes oma masinasse paigutataud hea (vähemalt juhi enda arvates) stereosüteemiga uhkustavad. Tavaliselt käib uhkustamine selliselt, et keeratakse kõik masina aknat lahti ja stereosüsteem põhja ning siis kulgetakse mööda linnatänavaid. Teise variandina pargitakse sõiduk võimalikult rahvarohkesse kohta (nt Viru tn) ja lastakse seal lugupillidel möirata. Enamasti on selliste eputiste ühisosaks kõrvakriipiv muusikamaiste. Võib vast koguni väita, et mida võimsas stereosüsteem on suudetud masinasse pressida, seda hullem on selle kaudu kõrvalseisja kõrvatesse pressitav muusika. Eile aga sain mõnevõrra teistsuguse kogemuse osaliseks, kui minu eest vuras läbi läikivsinine Lexus, mille avatud akendest kõlas üdini hea old school hip hop. Esimest korda elus oleksin soovinud, et muusika möödasõitvas autos oleks valjem. Loodetavasti on see uus trend.

BMW X5 - ilus auto

Herr Antropovil õnnestus taas uudiskünnis ületada ja taas kalli maasturi pruukimisega seoses. Kui esmalt sellega, et kihutas vilkurite vilkudes erafirma Hummeriga töökohtumisele, siis nüüd saatis ta hea pojana oma vanemad Julgestuspolitsei BMW X5-ga Saaremaale sanatooriumisse. Targu ei roninud ta ise rooli vaid jättis juhtimise riigi leival oleva autojuhi ülesandeks. Nu tule taevas appi. Kuigi asja veel uuritakse, jääb arusaamatuks, kuidas suudab üks mees kaks korda sama reha peale astuda ning veelgi enam, kuidas suudab üks mees unustada, et maksumaksja on kuri, kättemaksuhimuline ja kade. Ma saan aru, et laps peab haige ema eest hoolitsema. Otseloomulikult. Kuid miks peab laps haige ema eest hoolitsedes muutuma niivõrd hoolimatuks? Sellest ma aru ei saa. Kui lihtsa inimese ema jääb haigeks ja ta on tarvis sanatooriumi toimetada, siis kindlasti ei õnnestu sel samal inimesel seda sama teha Julgestuspolitsei autot pruukides. Ei ole tegemist ju taksoga ega muu ühistranspordi liigiga. Kui on, tuleks tagada kõigile võrdne ligipääs operatiivsõidukitele. Mina tahan ka istuda X5-e tagaistmel. Pagan. Riigiametnikud ei adu ilmselt seda, et neile usaldatud võimu ja pädevust tuleb kasutada mõistlikult. Vastasel korral võiks ministrid suveks välja üürida suveresidentse ja puhkuse ajaks rentida oma ametiautod. Enne kui arugi saame, elavad Stenbocki majas Soome turistid. Mind ei huvita, et Antropov maksis kinni reisiga seotud kulud (mida ei tohiks ka enne uskuda, kui tšekke pole näidatud). Küsimus on põhimõteline. Kui vaja hoolitseda, võtad puhkuse ja viid vanemad oma autoga sanatooriumi. Korras.

Tere hommikust!

Kell on 8:21. Õues paistab päike, on soe. Ärksasin 35 minutit tagasi. Keha on magamisest veel räsitud, kuid juba praegu on tunda, kuidas äsja võetud jahe duzz ning joodud kohvitass oma tööd teevad. Televiisorikastis vahetuvad pildid, mida sinna edastab uudistekanal BBC World - räägitakse, et Lance on Tour de France liidrisärgi tagasi saanud. Suhtun sellesse uudisesse ükskõikselt, Kirsipuu ju katkestas.

Mõnus on. Muhe ja hea. Tunnen ennast hästi. Peaks tulema ilus päev. Mitte liiga pingeline. Otsin midagi selga ja mõnekümne minuti pärast asun töökoha poole teele. Kui vaid vihm ennast enne ööd ei avaldaks.

Rannainfo...Stroomi

Eile käisin Stroomi rannas ja lasin õhtupäikesel oma kõhtu paitada. Inimesi oli palju nii puude all, rohu peal kui liiva sees. Inimesi oli ka vees. Otsustasin ka pisut vees olla. Vesi oli soe ja oluliselt sümpaatsem kui Pirital. Soojem ka. Liiv oli samuti puhtam ja üldse oli parem. Pirita eelis on siiski see, et sealne rand on beach'ilikum. Aga, kas see kompenseerib vetikate rohkuse ja haisu? Mõne jaoks ehk kompenseerib.

Rokk elab...rrrrnjahhhh

Käisin eile Õllesummeril. Elus esimest korda. Lauluväljakule saabunult ja seal pisut ringi tuianult kujutasin ette, kuidas ma täna kirjutan ajaveebis sellest, et üritus on muhe, inimesi palju, süüa palju, õlut palju ning, mis kõikse parem õlled kõik, sõltumata sordist, ühe hinnaga - 25 krooni. Sellest plaanist loobusin ma kohe, kui mina kõrva ja silma ette summerile pealavale ilmus Tanel Padar & The Sun. Mehed sõna parimas tähenduses rokkisid. Võimsad kitarri riffid tekitasid judinaid. Lood olid rajud ja muhedad. Karjusin ja röökisin. Hüppasin ja kargasin. Nautisin. Nii kaua, kui keegi viitsib kodukamaral kvaliteetset rokki tinistada, võib kasvõi miljon Nexust mööda eesti vabaõhulavasid tuuritada. Mul savi. Peaasi, et keegi rokib.

Beatles'i tribuut oli ka eile. See oli tegelikult minu summerikülastuse peamine ajend. Beatles ju ka rokkis, ca 40 aastat tagasi. Aga tribuut ei rokkind. Tribuut oli laisk. Esinejad interpreteerisid kvaliteetselt aga uniselt. Just siis, kui teadustati lugu, mis tõsiselt hea ning sa vaikselt oma häälepaelad lahti kõhatasid, et kaasa jöriseda, selgus, et heast loost on tehtud teisene remix. Aga milleks? Mnjah. Siiski...väga kõva oli Marju Kuut, kes laulis lugu "Let It Be", sümpaante oli ka Aarne Lauri, kes laulis ma küll ei tea, mis lugu aga hästi:)

Rannainfo...Paralepa

Kolmapäeval käisin oma silmaga ka Haapsalus asuvat Paralepa randa tudeerimas. Algse plaani kohaselt pidi mainitet ranna liival toimuma hirmus ja ennenägematu võrkpalli lahing. Lahing jäi siiski toimumata, kuna lisaks Tallinnast saabunud võrkpalluhuvilistele olid kohale ilmunud ka kohalikud spetsid, kes kõigil kolmel väljakul mõnuga laiutasid. Ei jäändki muud üle, kui õllele rõhku panna ja end vette kasta. Ja pagan...vesi oli maru soe. Bioloogiline närvisüsteemi toel funktsioneeriv kehatermomeeter näitas vee soojuseks ca 24 kraadi. Seega...kel kavas soojas vees ujuda võib julgelt Haapsallu sõita.

Enne Tlna naasmist otsustasime ka pisut keha kinnitada. Kohalik Pizza Grande tundus selle protseduuri toimetamiseks sobilik kohta. Paraku toodi tellitud pannipizza asemele minu nina ette mingi käkerdis...midagi pannkoogi, pizza ja ühepajatoidu vahepealset. Rämps. EI soovita.

PS! Mõne aja pärast lisan ehk ka Paralepa rannast väikse pildi

Kuuma päikese eest...

Eile oli palav. Väga-väga palav. Seetõttu oli äärmiselt meeldiv lõuna ajal toimunud telefonikõne, milles sekretär teatas, et tööpäev on selleks korraks lõppenud ning tööandja andis instruktsiooni igaühele "töötada" seal, kus keegi parasjagu paremaks arvab. Kell oli 14. Ruttasin koju, riietusin suviselt, hüppasin ratta selga ja väntasin Piritale. Võtsin esimest korda sel suvel pisut päikest ja mis veelgi olulisem, käisin esimest korda vees. Vesi oli jahe ja karastav. Rand ise oli rõve, kuna veepiirist algas ca 5-6 meetri laiune vedika riba, mistõttu vette minek kujutas endast sumpamist vetika libedas massis. Vähemasti sain suplemise osas sel hooajal "käe valgeks". Kummastav on ainult see, et eile oli juba 4. juuli.

Rannainfo...Pirita

Suvi on kätte jõudnud. Kõige väärtuslikumaks infoks on muutunud rannainfo. Rannainfo valdajad on jumalad, sest kõiki huvitab, kus on päike ja soe vesi ja inimesed. Eile väntasin mina Piritale, et ise rannainfot koguda. Nagu kõrval olevalt fotolt näha, oli ilm ilus. Inimesi oli palju, toimus rannajalgpalli turniir. Vees ei olnud siiski praktiliselt kedagi. Ilm.ee teatas, et vesi oli 18 kraadi külm.





Siiski, need, kes rattaga, jala või rulluiskuda kavatsevad Pirita randa kulgeda, peavad arvestama sellega, et promenaadi äär on vetikaid täis, mis evivad sellist lehka, kui päikese käes praadivad sõnnikuväljad. Haisust ei pääse ka autoga liikujad, nagu nädala tagune eksperiment kinnitas. Hirmus. Kas rannajoone puhastamine ei võiks olla kohaliku omavalitsuse ülesanne? Promenaad on ju suve popim paik jalutamiseks Tallinnas.