Malev

Käisin eile oma silmaga Õ-Fraktsiooni ajaloolist seikluskomöödiat vaatamas. Taiesel nimeks "Malev". Nimetet filmi on kohalikud filmikriitikud küll laitnud, küll kiitnud. Laituse musternäidiseks on Olev Remsu sajatused ajalehes "Sirp". Rohkest kriitikast tingituna suhtusin minagi esialgu filmi skeptiliselt ja olin valmis ebameeldivateks üllatuses. Sisimas aga lootsin väga meeldivalt aega veeta ja kõhutäie naerdagi. Neid lootusi toitis Õ-Fraktsioonide varasemate filmide vaatamisest saadud kogemus.

Sõnaga, sättisin ennast mugavalt karastusjoogikino punasele toolile, sättisi Tartu päritolu kesvamärja tooli küljes olevasse spetsiaalsesse avausse, viskasin jala üle põlve ja ajasin silmad pärani. Enne kui kinosaal pimendus, et siis ekraanilt peegelduvas valguses uuesti helendama hakata, paluti filmitegijatel paar sissejuhatavt sõna öelda. Kuulasin seda juttu hoolega ja jätsin meelde, et pärast seanssi saab mehepoegadele ka küsimusi esitada. Nii. Film pandi käima. Mõned minutid ja juba naerasin mõnuga. Veel mõned minutid ja naersin pisarateni. Mõnus. Õlu maitses hästi.

Möönan, et peale tempokat algust, hakkas asi pisut venima ja kriitikutel on põhjust virisemiseks küllaga. Aga, mille pagana pärast peab filme kriitikutele tootma. Äkki aitab nendest Somnambuuli-laadsetest tumedatest valufilmidest? "Malev" oli selgelt publikufilm. Selline, mida hea vaadata ja mida vaadates äratundmisrõõmust naeru mugistada. Olen päris veendunud, et mitmed filmi tsitaadidi jõuavad ajapikku ka eestlase igapäevasesse sõnavarasse nagu plajud "klassikud" Kreisiraadio saadetest. Ses osas oli eriti viljakas Lembitu, kelle kõne koosnes peaasjalikult üksikutest toimuvaga üldsegi mitte seotud sõnadest (näiteid saab kuulata siin). Humoorikalt esinesid ka saarlased, kelle sõnavõtud mind eriliselt rõõmustasid.

Seega soovitan soojalt. Tuleval nädalal peaks ilmuma ka DVD, millel muuhulgas filmist välja jäänud Ümera lahingu jäädvustus.

Kõik punktid annan ära. Nii hea oli.