Tegime eile hea sõbraga ühe jalgpalli turniiri. Kuivõrd murul toimetatavas versioonis ei ole me kuigi tugevad ning kahekesi jalgpalli murul mängida ei ole ka teap mis huvitav, haarasime PS2 järele. Mänguks FIFA 2003. Tegime kokku kuus partiid, mõlemad võitsime 3 mängu, kusjuures sõber kõik oma mängud kuldse väravaga. Mina olin võites kindlam ja lahendasin mängud enda kasuks normaalajal.
Virtuaalse värava löömisega kaasnev emotsioon on võrreldav selle emotsiooniga, mis iga korralikku jalka fänni tabab siis, kui Eesti koodis mõne tugeva vastase võrku sahistab - ikka käed taeva poole ja kisa lahti ning õlle lonks peale. Hea.
Pärast viigiga leppimist saatsin semu minema ning asusin end magama sättima. Korraga heliseb telefon ning äsja lahkunud vastane virtuaalmurult teatas, et tema autos on sees käidud. Sättisin end riide ja läksin asja uurima. Tõepoolest. Auto parempoolne küljeklaas oli sisse löödud, kindalaegas laiali kistud, mõned asjad varastatud ning pisut ka maki kallal nokitsetud, kuid asi sinnapaika jäetud. Signalisatsioon tööle ei hakanud, kuna mahuandur puudus. Pärast mõningast ootamist saabus sündmuskohale eravärvides politseiauto. Autost tehti pilte, sündmuskoha kirjeldus fikseeriti miskil paberil, sõbralt võeti avaldus, sõidukist sõrmejäljed. Kõik toimus rutiinselt ja kiretult.
Järeldused: autoomanikud - varustage oma masinad korralike signalisatsioonidega ning sõlmige sõidukikindlustuse lepingud, isegi kui te selleks kohustatud pole. Selle peale, et varga peas põlev müts teile ööpimeduses toimetatavast kuritööst märku annab, ei maksa loota. Veel vähem tasub loota, et pätt kinni püütakse ja ta teile kõik koerustükiga tekitatud kahjud hüvitab.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar