Poom tegi seda, mida Oper ei suutnud

Mart Poom on kuni 01. jaanuarini 2006 laenulepingu alusel Inglismaa Premierleague tippklubi Arsenali leiaval. Positiivne uudis, arvestades tema pikka vigastatud olemist. Kui nüüd tervis vähegi kannataks, oleks Poomil hea võimalus taasa tähesärasse kerkida. Seda muidugi eeldusel, et teda Arsenali värava esist muru sahistama lubatakse. Igatahes peaks Arsenali pingil istumine olema oluliselt mõistlikum lahendus, kui sama tegevuse Sunderlandis viljelemine. Vähemasti peaks olema reaalne võimalus reservmeeskondade või karikamängudes platsilegi pääseda ja hea soorituse korral nendes mängudes on kõik võimalik. Üldiselt olgem rõõmsad:)

Uudist vahendas Postimees.

Sunderlandi fännide meeleolud on erinevad: on nii rõõmustajaid kui kurvastajaid.

Täiendatud: (01.09.2005, kell 9:49)
Poomi siirdumist Arsenali kajastavad nüüd ka Arsenali ja Sunderlandi veebilehed. Arsenali fännid Poomi värbamise üle ei rõõmusta. Arsenali toetajate muljeid saab lugeda ka siit.



Oper suutis ka

Andres Oper sõlmis eile lepingu Hollandi esiliiga klubi Rode'ga. Lepingu sõlmimisel aitasid paljuski kaasa treeningmängus löödud kaks väravat. Lähemalt siit.

Õpetajad: Appi, me peame õpetama!

Reedeses Postimehes ilmus kummastav artikkel, kus erinevate koolid õpetajad kurtsid 01.09.2005.a jõustuva haridus- ja teadusministri määruse "Õpilaste hindamise, järgmisse klassi üleviimise ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord" § 8 lõike 5 sisu üle. Olgu viidatud norm siinjuures ka tervikuna ära toodud:

§ 8. Kokkuvõttev hindamine 1.–3. kooliastmel
(5) Õpilasele, kelle veerandihinne on «puudulik» või «nõrk», kellele on
antud samaväärne sõnaline hinnang või on jäetud hinne välja panemata,
koostatakse selles õppeaines individuaalne õppekava või määratakse mõni muu
tugisüsteem (nt logopeediline abi, parandusõpe jm) vastavalt kooli õppekavas
sätestatule, et aidata omandada nõutavad teadmised ja oskused.

Ja mida arvavad asjast siis õpetajad?

«Loomulikult peaks selline töö olema eraldi tasustatud. See on koht, kus
järjekordselt mängitakse õpetaja missioonitundele,» sõnas Tallinna Inglise
Kolledži bioloogiaõpetaja Anu Parts.

«Oleme mõelnud, et pakume kohe veerandi algul välja võimaluse, et need
õpilased, kes on nõus kolmega, saavad teha arvestust raamatu abiga,» kirjeldas
ta süsteemi, kuidas kahtede tunnistusele panemist ja sellest tulenevaid
lisakohustusi vähendada.

Tõesti huvitav. Paneb mõtlema, mis see õpetaja roll ikkagi koolis on. Kas on see:

• sisuline õpetamine, mis lähtub iga konkreetse õpilase vajadustest ja võimetest või
• teatud informatsiooni hulga õpilasmassile esitamine ja hilisem kontroll, kas ja mis ulatuses õpilasmass informatsiooni omandas. Kontrolli tulemustele seejuures ei reageerita, vaid piirdutakse üksnes tulemuste hindamisega.

Kõnesoleva artikli põhjal võib vast väita, et palka saavad õpetajad pigem selle teise rollivariandi täitmise eest. Õpetaja esimesse rolli asetamine on võimalik üksnes juhul, kui talle selle eest juurde maksta. Jääb mulje, et õpetaja ei taha ilma lisarahata õpiraskustega jõnglasega tegeleda. See nõuab aega ja väsitab. Minu arvates on see kurb, et õpetaja kohustust mahajääjat järele aidata peab õigusaktiga reguleerima. See peaks olema elementaarne ja kuuluma juba oelmuslikult õpetaja ülesannete juurde. Õpetaja esmane ülesanne on õpilast õpetada. On ilmne, et see eeldab iga õpilasega individuaalset tegelemist. Õpetaja peab välja selgitama, miks teatud õpilased ei omanda teadmisi nii nagu teised ja kohandama oma panust vastavaks. Ega õpetaja ei kiirusta ju ajalehtedele kurtma, et tema õpilased omandavad ainet liiga hästi, mistõttu tal ei ole midagi teha päevad läbi ning keegi võiks palka vähemaks võtta.

Pealegi. Ega mahajäämine ei pruugi olla õpilase "süü". Mahajäämise otseseks põhjuseks võib olla ka kehv õpetaja. Olen isegi juba minevikku jäänud kooliaastatel puutunud kokku õpetajatega, kelle õpetamismeetodid ainet omandada ei võimalda. Mistõttu ei pruugi õpilaste järeleaitamine ka õpetajale endale kahjulik olla. Pigem vastupidid - ehk omandab temagi nii õptamise kuldse kunsti.

Tõsi. Kuulu järgi on õpetajatele täna üldse väga palju tööd ja nad füüsiliselt ei pruugi jõuda iga õpilasega individuaalselt tegeleda. Sellises olukorras tuleb neil otsvaadata kooli juhtkonnale ja viimastel omakorda maride eluoluga kursis olevale haridusministrile. Pealegi, kui õpetaja koormus on niigi viimase vindi peal...siis ei tohiks ju lisaraha seda koormust vähendada või aega juurde tekitada?

Ravikindlustus ja arstiabi

Esmaspäeval juhtus midagi. Mina ei tea täpselt, mis see oli ja ilmselt ei tea keegi. Küll aga tean tagajärgi: katkematu valu alaseljas, valulised liigutused, vaevaline käimine. Nii alustasin nädalat. Kuna ma ei ole mingi "terveim selg maailmas" konkursi kandidaat, ei sattunud ma esialgu pannikasse. Kui valu ei olnud järgmiseks päevaks taandunud, hakkasin pisut muretsema ja otsustasin teadmise taskulambiga teadmatuse pimedusse pisut valgust näidata. Sõbra juhendamisel sain teada, et minu perearst tegutseb endiselt Tartus. Samuti selgus perearsti vahetamise protsess. Eile käisin töökoha lähedal asuvas perearstikeskuses, tegin avalduse ja sain uue perearsti "omanikuks". Siinjuures olgu märgitud, et tunne ei ole ilmselt võrreldav uue auto, korteri, arvuti või ketsipaari soetamisel tekkiva emotsiooniga. Kuivõrd minu poolt valitud (kaudselt suisa peale sunnitud) perearst viibis puhkusel, sain vastuvõtuaja täna hommikuks ühe teise arsti juurde. Tore.

Läksin hommikul õigeks ajaks kohale. Istusin maha ja ootasin: 15 minutit ühe tooli ja 20 minutit teise tooli peal. Siis paluti mind perearsti tööruumi. Rõõmustasin. Perearst oli nooruke tütarlaps, kes hoolega klavitaruui klõbistas ja sümptomeid kirja pani. Siis toksis mind siit ja sealt, käskis imevigureid teha ja mõne minuti pärast teatas, et mul on mingisugune seljanärvide probleem. Praegu põletiku staadiumis. Mis seal ikka, mõtlesin. Esitasin mõned täpsustavad küsimused, kuni selgus, et tegemist on sisuliselt ravimatu seisundiga st vahelduva eduga lööb aeg ajalt välja elu lõpuni. Sain retsepti valuvaigistitele ja mõned juhised valu leevendamiseks ja seisukorra parandamiseks ning jalutasin uksest välja.

Mis nüüd saab?

Öös on asju

Kaua kaalusin, kas minul, lihtsal inimesel, on passlik üldse midagi öelda seoses Mati Undi surmaga ja kas mul üldse on midagi öelda ja kas ma üldse peaksin midagi ütlema? Ilmselt siiski pean. Ja seda väga lihtsal põhjusel - aastate eest, kui koolis kohustuslikus korras virnade kaupa raamatuid tuli läbi lugeda, suutsid vaid 2 kohalikku autorit minu tähelepanu tõeliselt köita. Esmalt Mihkel Mutt, kelle poolt ritta seotud tähekombinatsioonidele toetasin oma ponnistuse gümnaasiumi lõpukirjandi kirjutamisel. Ja edukalt. Teisalt Mati Unt, kelle raamat "Öös on asju" tekitas minus senikogematu segaduse. Segaduse, mille klaarimisega ei ole ma veel toime tulnud. Ilmselt tuleb viimase abinõuna raamat uuesti läbi lugeda.

Minu austus lahkunud legendile.

Vandenõuteooria

Kummaline kokkusattumus jäi mul tänaseid ajalehti sirvides silma. Nimelt on selgunud, et nii Soome lahte prantsatanud helikopteri kui ka Kreekas alla kukkunud Boeingu piloodid üritasid enne katastroofi saata mayday kutsungit, kuid tulutult.

EPL: Küprose lennukist saadeti enne allakukkumist Mayday-appikutse:

Helios Airwaysi lennukiga toimunud õnnetust uuriva Akrivos Tsolakise sõnul
püüdis mees viimase 10 minuti jooksul enne lennuki hukkumist saata kaks korda
appikutset Mayday, viimane kord kaks sekundit enne lennuki allakukkumist.

SLOleht: Kopteritragöödi 35 viimast sekundit:

«Graafikud hakkavad kõikuma. Samuti ei saa välistada vibratsiooni teket. Pole
andmeid, justkui oleks elektroonika rivist välja läinud. Esialgse info järgi
töötasid mootorid vette kukkumiseni. Püüti teha kõik, et viia lennumasin
normaalsesse režiimi. Selle käigus üritati saata ka kurikuulsat mayday'd,»
selgitab Kivistik.

Huvitav. Kas tegemist on õnnetu juhusega või millegi muuga? Kummaline igatahes.

Liikuvad pildid: The Longest Yard

Ma pole kunagi olnud Adam Sandleri näitlejatalendi austaja. Pigem tundus mulle, et talendist rääkimine mainitud härrasmehe puhul on koguni kohatu liialdus. Siis aga muutsin mõnevõrra oma seisukohta. Esimese tõuke selleks andis juba mõnda aega tagasi nähtud film "50 First Dates", milles tüütavaks muutunud jalaga-tagumikku-naljade asemel oli südamlikku ja huvitavat elukoomikat - elulist ja vaimukat. Jubenäitleja Sandleri aktsia hinda kasvatas veelgi eile nähtud liikuvate piltide jada "The Longest Yard". Tunnistan, et filmi lõpu haarasid enda rüppe hollywoodlikud klišeed, kuid elamuse sain siiski. Palju head muusikat ja head nalja. Meelelahutus nagu seda üksnes Meerikamaal teha osatakse - värviline, kallis, must ja rõkkav. Tõsistel filmifriikidel ilmset ei tõuse käis selle filmi kiidulaulule alla kirjutama. Ja mis siis. Rahval on vaja tsirkust ja leiba. Tõsi, tsrikuse asemel näidtatakse tänasel päeval filmi ja leiva asemel pakutakse rasvast plaksumaisi:) Aeg on sedavõrd edasi läinud. Nipid inimloomade lõbustamiseks aga laias laastus samad.

Soovitusi autostujatele

Minu tutvusringkonnas on viimasel ajal ohtralt kõneldud autote ostmisest. Teatud mõttes on auto omamine vältimatu, kui igapäevasel liikumistrajektooril asuvad punktid üksteisest väga kaugel kipuvad olema. Samas on auto omamine seotud ka teava prestiižiga - ilus ja uus auto räägib heast elujärjest ja kõrgest sotsiaalsest positsioonist. Seega on auto soetamine seotud kahe vastandliku huvi omavahelise võitluse ja mõistliku tasakaalu leidmisega. Ühelt poolt sõiduki ilu, funktsionaalsus ja mugavus, teiselt poolt majanduslikust olukorrast tulenev valulävi sõiduvahendi hinna suhtes. Ulatan siinjuures abistava käe kõigile, kes selle tasakaalu leidmisega kimpus. Brausisin ennast auto24.ee portaali ja tuvastasin, millise hinnaga on kõige odavam sõitev auto ja millise hinnaga kõige kallim. Tulemused on järgmised:

• Kõige odavama sõiduvahendi saab kätte 2 500 krooniga. Selle raha eest saab endale tubli Moskvitš 2140-ne. Kõige odavama "välismaa" auto saab 3 000 krooniga, sest kõigest nii vähese raha eest ulatatakse sulle 1983.a Honda Accord-i võtmed;
• Kõige kallimaks autoks osutus teatud mõttes oodatult Porsche Cayanne, mille kalleima eksemplari eest tuleks tasuda 1 825 873 krooni. Kui aga seegi veel liiga odav tundub, võib kõigest 2 590 000 krooni eest endale soetada ka kaatri Faeton 1040 Moraga FLY.

Loodetavasti said nii mõnedki autostujad siit kasulikke näpunäiteid:) Vähemasti saite teada seda, et hinnakaim auto on odavaimast tervelt 730 korda kallim. Iseküsimus on, kas ka 730 korda parem? Kui keegi peaks kuskilt leidma veel odavama või veel kallima auto, võib sellest julgelt märku anda. Ainus tingimus on, et sõidukit peab oelma võimalik Eestis sellise hinnaga osta ja seda peab Eestis müüdama.

Püha lihtsameelsus

Tänases SLÕhtulehes ilmus intervjuu politsejuhi herr Antropoviga. Oma arvamuse selle etenduse kohta, mille peaosaliseks Antropov on sokutatud või vägisi trüginud, olen ma siin juba öelnud. Oma intervjuus aga üllatas kangelane hoopis uue mõttega, mille siin kohal tsenseerimata ära toon (tsitaat puudutab vastus ajakirjaniku küsimusele selle kohta kui hea tuttav on Antropov Tarmo Vanamõisaga):

«No ikka tuttavad. Kui mul abi vaja, saan alati tema poole pöörduda. On see siis
hotelli broneerimine, tagasisõidupileti ostmine jne. Ma ju ise ei helista kassasse.»

Mida tähendab see, et Antropov ei helista ise kassasse? Kas see on suure juhi jaoks liiga alandav? Kas lihtrahvaga suhtleb ta ka isiklikes asjades üksnes politseiametnike vahendusel? Kas ta poes kassapidajaga ikka räägib? Palju küsimusi, vähe vastuseid:) Suisa kahju, et Ärapanija suvepuhkusele jäi. Eluteatrikriitikute hinnang Antropovi osatäitmisele jääb seetõttu nautima.

Artikkel terves pikkuses siin.

Hiidude maa

Olin nädalavahetusel Hiiumaal. Esimest korda elus. Enne minekut ei teadnud ma Hiiumaast suurt midagi. Teadsin vaid, et sõita tuleb praamiga ja saarel asvad Kärdla, Käina, Kassari ning Kõpu majakas. Tagasitulnuna tean rohkem. Tean, et on lummavalt kaunis loodus, Mihkli talumuuseum, veel majakaid, palju kruusateid, väikesed kirikud, Ristimägi, kummalised legendid, odavad söögid, tagatissüsteemiga kursis olevad pudelikorjajad, lärmakad noored, palju liiva, lühikesed vahemaad ning korralikult hooldatut tasuta telkimiskohad, kus söömiseks-joomiseks lauake, lõkkekoht, prügikast ja vedamise korral varjualune vihma puhuks. Need, kel samuti plaanis Hiiumaad külastada, saavad infot veebilehtedelt hiiumaa.ee ja Hiiumaa Ökuturism.

Mis saab Mart Poomist?

Eesti jalgpallist on viimasel ajal peamiselt vaid head räägitud. Mitmed uued mängijad on välismaa klubidesse lepingud saanud, mitmed on ennast lihtsalt näitamas käinud. Jalgpall areneb. Üksnes eesti läbiaegade edukama vutimehe, Mart Poomi, tegemisi saadab tume murepilv. Viimati eelimse aasta oktoobris professionaalsel tasemel pallinud Poom on pikalt erinevate vigastustega võidelnud. Uueks hooajaks valmistumise rikkus põlve tabanud põletik. Poomi koduklubi Sunderlandi kodelehe andmetele on põletikust siiski võitu saadud ja mees osaleb taas treeningutel. Siiski...lootusele, et Poom seisab õige pea taas Premiereleague klubi väravasuul, tõmbas vähemasti punktiirjoone peale Sunderlandi uue hooaja särginumbrite kinnitamine: Poom kannab hooajal 2005/06 senise number "1" asemel oma särgil numbrit "24". Esiväravavahile omast number "1" hakkab kandma Kelvin Davis.

Joonistatud mees

Dagö ei väsi üllatamast. Just siis kui olen juba unustamas Lauri Saatpalu ja kompanjonide geniaalsust rabavad nad mind nagu ämbri täis külma vett magavat meest. Ma ei ole Dagö andnud fanaatik, groupie ega albumite kollektsioneerija. Küll aga jään iga lugu kuultes tahtmatult selle sõnu jälgima, lüürikat nautima...sest olen joonistatud mees.

Kurjalt kurvast

Ma ei ole uudisteagentuur. Mulle ei kuulu ka ühtegi uudisteagentuuri, ajalehte, televisoonikanalit, raadiojaama ega portaali omanike hulka. Kasutan eelnimetatuid üknes teatud asjaoludest tedasaamiseks ning olen selles mõttes lihtne tarbija. Eile olin samasugune tarbija häiriva ja uskumatuna tunduva kopteriõnnetuse suhtes levitatava teabe osas. Ajaloo tarvis lisasin väike nupu ka sellesse ajaveebi. Kogu selle uudise masendavuse ja segasuse juure häiris mind eile ja häirib ka täna üks eriti kummaline asi: kuidas on võimalik, et kodumaa peaminister on esimene, kes teatab, et kõik pardal olnud reisjad on hukkunud ja seda olukorras, kus kopteri merre langendu keret ei ole veel keegi oma ihusilma ega kaamera silma abil näinud. Kuidas on võimalik, et peaminister, kes ei ole ekspert, tunnistaja ega uudisteagentuur vaid üks paljudest poliitikutest, võtab endale vabaduse levitada uudist, millel puudub sellel hetkel veel igasugune faktiline tagapõhi. Ma ei eita, et täna-homme võib selguda, et herr Ansip on Nostradamus ja pani oma ennustusega kümnesse. Aga miks on riigi üks tippjuhtidest see mees, kes võtab omastelt nii julmalt igasuguse lootuse. Ei ole vast poliitiliselt teap mis korrektne. Eriti kui esimene uudis üldse reisjate hukkumise kohta tuleb just peaministri vahendusel ning ilma igasuguse tajutava tõestusmaterjalita. Võibolla olen mina küüniline, aga ei saa jätta üles märkimata asju, mis olemist kriibivad.

Music for da homeboys

Ilus hommik. Lülisin televiisori käima, lappasin kanaleid kuni pidin jõudma MTV-ni. Harjumus hommikul head muusikat kuulata vajas rahuldamist. MTV oli olemas ja samas kohas. Aga tegemist polnud MTV-ga, mida olin seni harjunud vaatama. Selle asemel asusid kõrvu ja silmi paitama mahedad r'n'b, souli ja hip hopi biidid. Tere tulemast pildikasti - MTV Base. That's what's up, man! Veel rohkem head muusikat minu eluruumis!

Eesti mees on maailmameister

Helsingi MM. Kergejõustik. Odavise. 87,17 m. Andrus Värnik. Kuldmedal. Ilus!

Kopter kukkus alla

Tallinnast Helsingisse suunduv Coperline'i kopter kukkus täna peale lõunal merre. Mis on saanud reisjatest ja kus asub kopter füüsiliselt, seda keegi veel ei tea. Seda, et masin merre prantsatas, kinnitavad merelt leitud vidinad. Ajast lähemalt:

• Delfi
• EPL
• Minut.ee
• Postimees

Loodame parimat!

Täiendus (kell 16:28): Postimehe veebi kaudu ei ole uudis enam kättesaadav. Vastav lehekülg on kuhugi kadunud. Pääminister Ansip räägib, et kõik kopteris viibinud isikud on hukkunud.

Superman - teistmoodi superkangelane

Bill, filmis Kill Bill vol 2 seletab teema lahti järgnevalt:

An essential characteristic of the superhero mythology is, there's the superhero, and there's the alter ego. Batman is actually Bruce Wayne, Spider-Man is actually Peter Parker. When he wakes up in the morning, he's Peter Parker. He has to put on a costume to become Spider-Man. And it is in that characteristic that Superman stands alone. Superman did not become Superman, Superman was born Superman. When Superman wakes up in the morning, he's Superman. His alter ego is Clark Kent. His outfit with the big red "S", that's the blanket he was wrapped in as a baby when the Kents found him. Those are his clothes. What Kent wears, the glasses, the business suit, that's the costume. That's the costume Superman wears to blend in with us. Clark Kent is how Superman views us. And what are the characteristics of Clark Kent? He's weak, he's unsure of himself... he's a coward. Clark Kent is Superman's critique on the whole human race. Sort of like Beatrix Kiddo and Mrs. Tommy Plympton.

Sõnavabaduse lõpp

Kui hoolega ajusoppides tuulata suudavad vast paljud meenutada õnnetut skandaalikübet 2003.a lõpust, mil noormees nimega Olev Hannula postitas delfi.ee keskkonda kommentaari sisuga "J***** a***!". Sellele järgnenud palagani käigus paljastati kummastavate hobidega KAPO töötaja kummaline koduleht ning kiputi koostama hunnikute viisi herr Hannula poolt väljaöeldu semantilisi analüüse. Õiguskaitseorganid otsustasid loole anda ka karistusõigusliku hinnangu. Pärast pikka pusimist tegi Tallinna Linnakohus otsuse, milles see hinnang kõigile tajutavaks muudeti.

Olin alguses seisukohal, et noormehele ehk tehakse põhjendamatult liiga. Otsust lugenuna ma selles enam nii kindel ei ole, kuna delfisse puistatud hüüdlause on enne ja pärast leidnud ütleja poolt erinevates suhtlemiskanalites kinnitust, täpsustust ja täiendust. Õnneks pole mina kohtumõistja vaid kõrvaltvaataja. Esialgu ma mures sõnavabaduse pärast ei ole. Ükski põhiõigus pole (tänu imele) piiramatu. Kohus leidis, et kõnesoleval juhul piir ületati. Kogu informatsiooni omamata olen kohtuga nõus. Kes ei ole nõus, võib klikkida siia ja sekkuda!

Siiski! Täiendava märkusena tuleb antud kaasuse puhul analüüsida seda, mil määral peab isikut karistama eravestlustes tehtud avalduste sisu eest elik mil määral peab riik sekkuma minu poliitiliselt ebakorrektsetesse naljadesse. Kas minu käed tuleb rauastada igakord, kui ma mõnele sõbrale midagi käredat ütlen või neid anatoomiatunnis õpitud inimorganeid tudeerima saadan? Kas Eesti peaks saama diplomaatilise noodi Lätile ning nõudma selgitust eestlasi mõnitavate anektootide kohta või nõudma koguni anektootide loojate välja selgitamist ja karistamist? Selle sekkumislävendi paikaseadmine on oluliselt keerulisem.

PS! Õudne mõeldagi, et iga minu internetis tehtud klahvivajutust analüüsib miski ametnik, püüdes seda kavlifitseerida mõne kuriteo kooseisu alla. Prrrrrrr!

Sunderland Operile: "Adjööö!"

Eile selgus kurb tõsi asi, et Andres Oper ei ole ikkagi nii pagana hea ründaja, kui me siin kodukamaral arvama kipume - on paremaid. Kahel treeningul ja arstlikul läbivaatusel osalenud Operile lepingut ei pakutud. Leiti keegi parem. Asjast teavad rohkem oper.ee, sportnet.ee ja loomulikult ka delfi.ee.

Oper ütles SLõhtulehele asja kohta:

“Alles nüüd on jõudnud kohale, et pean minema tagasi klubisse, kus pean leppima duublis mängimisega ja kus mul tulevikku pole. Järgmised kolm kuud ei tõota midagi säravat. Siis olen vaba mängija,” lisas Oper

Varga peas põleb müts

Tegime eile hea sõbraga ühe jalgpalli turniiri. Kuivõrd murul toimetatavas versioonis ei ole me kuigi tugevad ning kahekesi jalgpalli murul mängida ei ole ka teap mis huvitav, haarasime PS2 järele. Mänguks FIFA 2003. Tegime kokku kuus partiid, mõlemad võitsime 3 mängu, kusjuures sõber kõik oma mängud kuldse väravaga. Mina olin võites kindlam ja lahendasin mängud enda kasuks normaalajal.

Virtuaalse värava löömisega kaasnev emotsioon on võrreldav selle emotsiooniga, mis iga korralikku jalka fänni tabab siis, kui Eesti koodis mõne tugeva vastase võrku sahistab - ikka käed taeva poole ja kisa lahti ning õlle lonks peale. Hea.

Pärast viigiga leppimist saatsin semu minema ning asusin end magama sättima. Korraga heliseb telefon ning äsja lahkunud vastane virtuaalmurult teatas, et tema autos on sees käidud. Sättisin end riide ja läksin asja uurima. Tõepoolest. Auto parempoolne küljeklaas oli sisse löödud, kindalaegas laiali kistud, mõned asjad varastatud ning pisut ka maki kallal nokitsetud, kuid asi sinnapaika jäetud. Signalisatsioon tööle ei hakanud, kuna mahuandur puudus. Pärast mõningast ootamist saabus sündmuskohale eravärvides politseiauto. Autost tehti pilte, sündmuskoha kirjeldus fikseeriti miskil paberil, sõbralt võeti avaldus, sõidukist sõrmejäljed. Kõik toimus rutiinselt ja kiretult.

Järeldused: autoomanikud - varustage oma masinad korralike signalisatsioonidega ning sõlmige sõidukikindlustuse lepingud, isegi kui te selleks kohustatud pole. Selle peale, et varga peas põlev müts teile ööpimeduses toimetatavast kuritööst märku annab, ei maksa loota. Veel vähem tasub loota, et pätt kinni püütakse ja ta teile kõik koerustükiga tekitatud kahjud hüvitab.

Oper liitumas Sunderlandiga?

Täna pealelõunal ilmus Delfisse uudis selle kohta, et Andres Oper on siirdumas Inglismaa Premiere League klubisse Sunderland (allikaks Sportneti vastav nupp). Samas klubis nühib juba ligi aasta varumeeste pinki meie staarjalgpallur Mart Poom. Seda, et tegemist ei ole väga varajase aprillihuumoriga, tunduvad kinnitavat ka Operi koduleht, ESPNSoccernet ja TEAMTalk Football (viimase portaali nupp sisaldab ka ütlemata kummalist pilti Operist endast). Sunderlandi ametliku kodulehekülje kuulujuttude nurgast Operi nime aga ei leia.

Tundub, et lähipäevadel tuleb hoolega veebi surfata. Operi siirdumine Sunderlandi oleks ootamatult positiivne uudis.

Saaremaale sõidab praam

Pühapäev. Kuivastu-Virtsu.

Uus kuulitõuke maailmarekord

Eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmus artikkel "Hullud rekordid", milles muuhulgas kirjutati, et meeste kuulitõuke rekord 23,12 m on jänki Randy Barnesi nimel püsinud juba 15 aastat. Ühtlasi märgiti, et nii jääb see arvatavasti veel pikaks ajaks. Oi, kuidas EE ajakirjanik eksis. Tänasest SL Õhtulehest võib lugeda, et ameeriklane Adam Nelson on möödunud laupäeval Soomes Lapual tõuganud kuuli koguni 65,68 m kaugusele. Seega on 15 a püsinud maailmarekord purustatud rohkem kui 40 meetriga. Tee järele!