Euro 2008

Möödunud reedel loositi Euro 2008.a toimuvate jalgpalli Euroopa meistrivõistluste valikturniiri alagrupid. Eesti koodis loositi E-alagruppi koos Inglismaa, Venemaa, Horvaatia, Iisraeli, Makedoonia ja Andorraga. Nimetatud seltskonnast pole üksnes Inglismaaga meie sinisärklased veel kohtunud. Kuigi ma ei ole suurem asi jalgpallihaige, olen inglise vutti ja Eesti koondise mänge alati nautinud ja hulga häid emotsioonegi saanud. Kuivõrd nüüd õnnestub kodukamaral näha jalgpalli kodumaa meeskonda, otsustasin nendeks lahingutest aegsasti valmistuda - soetasin enesele Eesti koondise sinise võistlussärgi. Lahingrüü on olemas, nüüd tuleb oodata ja loota, et mõni pilet mängule ka lihtrahvale müüakse ning minulgi üks neist pileteist osta õnnestub.

Kummalisi inimesi liigub ringi

Alles see oli, kui pealinna kaabellevi kaablite kaudu paisati lihtsa inimesi telepurki "Meie Matsi" huumoriauhinna vääriline telegrogramm Pimp TV. Kuulun ka nende välja valitute hulka, kes televiisoripuldi õigel nupul klõpsates selle suurepärase teevee-kanali pildi ekraanile suudavad manada. Ja mis seal salata, olen seda kanalit huviga jälginud. Üks kummaline mees, keda seal veel kummalisema järjekindlusega eksponeeritakse kannab esinejanime Ryan Angelos. Tuulasin mööda erinevaid otsimootoreid, et välja selgitada, mis inimloom see selline on. Poolkogemata komistasin lingil, millel klõpsates avanes videofail, mis kujutas herr Angelost nö omas elemendis. Mis element see selline on, saad teada kui teed nupuvajtuse siin. Selgitusena olgu öeldud, et mees on televiisoris täpselt samasugune.

Kommentaarid on oodatud.

Kontekstist välja

Seoses kummaliste tööülesannetega tudeerin hetkel hoolikal tsiviilkohtumenetulse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadust. Et seadusandja peas tiirelnud mõttete sisu välja selgitada, uurisin muuhulgas ka Riigikogu õiguskomisjoni istungite protokolle. Sealt leidsin sellise humoorika dialoogi:

V. Linde: /.../ Mis advokatuuriseaduses on?
L. Liivamägi: Viited ainult
U. Volens: Seal ei ole jah midagi

Siinkohal on muidugi õige mainida, et arutati eespool nimetatud rakendmaise seadusega advokatuuriseadusesse tehtavaid muudatusi.

Tahad süüa? Ära leiuta!

Eile helistas mulle he sõber ja pakkus tänaseks ühist õhtusööki. Oli nõus. Polnud temaga jupil ajal kohtunud ning võimalus elust ning asjust kõneleda ja samas ka keha kinnitada tundus ahvatlev. Kuivõrd sõber on elukutseline kokk, tuli hoolikalt arutada, kus oma suunurgad rasvaseks teha. Esialgu kaalusime äsja Narva mnt-l avatud kohta nimega Zebra, kuigi semul olid selle kohaga seoses juba ebameeldivad mälestused jõudnud tekkida. Täna kaalusime veelkord ja seekord jäi sõelale Tabasalus asuv Baby Back. Sättisimegi ennast autosse ja tuiskasime Tabasalu poole. Leidsime isegi õige koha ja ukse üles. Siis aga selgus, et koht reserveeritud mingisuguse jõulupeo tarvis. Kodulehel selle kohta ühtegi märget ei olnud. Pettunult otsustasime vana hea Madissoni klubivõileiva kasuks. Nimetet võileib oli ka seekord maitsev.

Aga. Inimesed. Kui teil on nii palju peent taipamist, et suudate ühe söögikoha toimima panna ning sellele ka peene veebikodu kujundada, siis olge nii palju nupukad, et panete sinna ülesse ka aktuaalse info söögikoha broneerituse kohta. Muidu kaugemalt nurga mehed näljastena sõidavad pika tee ning jäävad korisevate kõhtudega.

Ja nii nad päästsidki Ryani

Eile oli mul au ja rõõm Kanal 2-e vahendusel taaskohtuda filmi "Saving Private Ryan" kangelastega. Vana harjumuse kohaselt uurisin pärast filmi vaatamist imdb.com-is linateose tausta. Asjaoluna, mida ma varem ei teadnud, selgus, et film on osaliselt inspireeritud tõesti sündinud loost. Nimelt saadeti filmi ühe peategelease James Ryani'ga sarnaselt II maailmasõja ajal koju Frederic Niland, kelle kolm venda arvati sõjas hukkunud olevat. Hiljem selgus, et kaks venda tõepoolest surid lahingumöllus, kolmas aga oli jaapanalste käes vangis ning pääses siiski eluga. Nilandi koju saatmiseks ei korraldatud muidugi sellist operatsiooni nagu Ryani puhul, kuna Niland oli ise nii kõva mees, et leidis tee õigesse kohta ise üles.

Ja veel. Mulle meenus, et arvutimäng Medal Of Honor meenutab kangesti filmi "Saving Private Ryan". Vähemasti mõnede tegevuspaikade osas.

Tekkis kange isu läbi vaadata miniseriaali Band of Brothers, mille üksikuid osi ma mõned aastad tagasi olen vaadanud. Inimesed, kes nimetet seriaaliga seonduvaga paremini kursis, teavad vaid kiidusõnu rääkida.

Parem kliima Eestisse. Ruttu!

Õues on külm. Ja on juba päris mitu päeva olnud. Miinuskraade sama palju, kui ideaalsel suvepäeval plusskraade. Inimesed on ärevuses ja ilmast kirjutamine ja rääkimine on moodne. TV3-e jutusaate "Kahvel" vahendusel sain aga teada, et see teps mitte igaveseks nii jääda ei pruugi. Nimelt on kamp toredaid inimesi otsustanud 20. juulil 2006.a kell 11:39:13 GMT korraldada 600 miljoni inimese ühishüppe, mis maakera oma praeguselt orbiidilt mõnevõrra ära nihutab. Tulemuseks on parem kliima ja parem elu. Ürituse nimeks World Jump Day.

"Kahvlisse" ettevõtmist kommenteerima palutud Ene Ergma jäi salapäraseks ja ei tahtnud "hüppe" tulemuslikkuse kohta midagi sisulist öelda. Käskis koolilastel välja arvutada. Tegemist olevat suhteliselt lihtsa geofüüsilise tehtega. Kuna olen laisk ja koolilapsi ei usalda, asusin googeldama. Selgus, et parimagi tahtmise juures ei ole eespool kirjeldatud hüppega võimalik sellist tulemust saavutada, kuna vastasel korral oleks vesinikupommi katsetuste tulemusena maamuna juba jumal teab kus. Täpsema arvutuse leiab siit. Mis edasi? Ootame kevadet või on kellelgi veel midagi välja pakkuda?

Nobedad näpud

Täna kogesin midagi uut. Massaaži nimelt. Esimest korda elus. Massaažistuudios Aurea. Protseduuri toimetas meesterahvas, mis esialgu mind murelikult kulme kergitama pani. Kulmud kerkisid aga veel kõrgemale, kui mind ennast suspedeni paljaks koorida tuli. Rikkalikust mudimismenüüst valisin endale üldmassaaži. Kõlas põhjalikult. Oli ka põhjalik. Valu ja nauding segamini. Oma osa said selg, kael, õlad, käed, pea, jalad, peopesad, jalatallad, rindkere. Kokku ligi ühe tunni jooksul pressiti lihastest pinged välja. Tulemusega jäin rahule. Kuna kinkekaardile märgitud summa veel ei lõpenud, saan veel ühte protseduuri nautida.

Skype üllatas jälle

Peeter Marvet viitas oma ajaveebis uuele Skype pluginale Unyte, mis võimaldab välja jagada programme ja ka tervet töölauda. Kuivõrd eelmise aasta lõpus sai vanematele uus ja läikiv arvuti soetatud, olin juba pikemat aega otsinud võimalust nende arvutile Tallinnast ligipääsemiseks. See on vajalik, kuna tihtipeale esineb probleeme uute programmide intalleerimisel ja arvuti poolt antud erinevate teadete sisust arusaamisel. Telefoni ja Skype abil olen seni neid olukordi lahendanud, kuid see võtab põhjendamatult palju aega. Seega otsustasin Unyte ära proovida.

Intalleerimine läks suhteliselt libedalt ja võttis koos intrueerimisele kulunud ajaga ehk 5 kuni 10 minutit. Siis andsin juhised progammis õigetele kirjadele vajutamiseks ja jäime ootama. Esialgu midagi ei sündinud. Siis aga ilmus Skype vestlusaknasse Unyte poolt genereeritud link, millele klikates hakkas brauser koduse arvuti töölauda laadima. Laadimine ebaõnnestus mitmel korral. Siis sättisime edastatava pildi kvaliteedi kõige madalamale pügalale ja proovisime uuesti. Õnnetus. Java abil ilmus brauseri aknasse pilt koduse arvuti desktopist. Pildil oma arvuti hiirt liigutades sain kontrollida hiirt kodus oleva arvuti desktopil, avada ja sulgeda programme ja aknaid ning oma arvut klaviatuuril koduse arvuti brauseri aadressiribale teksti trükkida. Tunnistan, et asi toimis suht uimaselt, kuid täitis edukalt oma eesmärki. Mitu asja sai kohe edukalt ära toimetatud ning kodus arvuti kasutamisel tekkinud probleemid leidsid lahenduse.

Poest ei saagi enam süüa osta?

Ehmatusega lugesin täna Delfi avalehelt uudise pealkirja "Vallasasja müügil kriips peal." Kas siis nüüd enam peale kinnisasjade muud müüa ei olegi võimalik? Uudise lähemal uurimisel selgus muidugi, et tegemist on kõigest Delfi ajakirjanike vaimusünnitisega ning vallasasjadena ei saa müüa enam kinnistusraamatusse kandmata maal asuvaid ehitisi.

Doonorluse jääknähud

Ei ole head ilma halvata. Vereloovutuse tagajärjel on minu paremale käele, kuhu protseduuri ajal näela lasin torgata, ilmunud rohekas-sinine laik suurusega umbes 2x4 cm. Laigu kesksel ilutseb punakas täpike, mis tähistab nõele sisenemiskohta. Valu ja paanikat see nähtus ei tekita, küll aga küsimusi. Kas peaksin Põhja-eesti Verekeskuse poole pöörduma selgituste saamiseks või ehteestlaslikult olukorra paranemist ootama? Ühe sõbra analoogne kogemus näitas, et verekeskus sellises olukorras vangutab pead, kratsib kukalt ja lohutab. Midagi sisulist ei toimu. Ja tema käel ilutses kordades suurem ja kordades sinisem laik. Protseduur oli ka pisut teine: verest filtreeriti miskit preparaati ja veri suunati pärast seda kehasse tagasi.

Rate me!

Täna imbus erinevatest allkatest vähemalt 2 põnevat uudist rate.ee kohta:

1. Andrei Korobeinik teatas, et rate.ee keskkonnas saavad 350 000 kasutajat asuda blogisid pidama (täpsemalt teab Teller);
2. Eesti Ekspress teatas, et rate.ee tõi hr Korobeinikule 2005.a 6,2 miljoni kroonis käibe juures sisse 4,9 miljonit krooni.

Just see viimane uudis on äratas minus huvi. Pool juhuslikult sattusin möödunud aastal economy.ee vahendusel lugema Rate Solutions OÜ 2004.a majandusaasta aruannet ning selle andmetele jäi ettevõtte kasum tunamullu alla 2 miljoni krooni (kui ma õigesti mäletan, siis nibin-nabin üle miljoni). Kas tõesti ühe aastaga selline kasv? Igakord kui ma rate.ee kohta kuskilt midagi kuulen mõtlen kibestunult, et mille pagana pärast mina sellele geniaalsele ideele ei võinud tulla:)

Nakkus

Käivitasin pikemat aega tonurgas seisnud PS2-e ning toppisin selle sisse FIFA Football 2003 plaadi. Liigutasin kange ja vajutasin nuppe. Enne kui aru sain, olid mitmed-mitmed tunnid möödunud. Ja nii juba 3 päeva. Raamatut pole aega olnud kätte võtta, sellest on kahju.

Ei taha narkomaaniks!

Eile üllatas mind tõsiselt Postimees Online'st (ja ka näiteks Delfist) loetud uudis vesipiibu ohtlikuse kohta. Mina pole iseenesest vesipiipu kunagi ohutuks vitamiiniallikaks pidanud. Igasuguse põlemise tulemusena tekkiv suitsu peab ühel või teisel moel ohtlik olema. Kukalt kratsima pani mind aga sotsiaalministeeriumi tervisespetsialisti Andrus Lipandi poolt vesipiibunuse kohta öeldu, mis kirjutus niimoodi:

«Esialgne põnevus asendub tasapisi ja märkamatult harjumusega, mis avab tee
sigarettide suitsetamisele ja sealt pole pikk tee
narkootikumide tarbimiseni,» märkis tervisespetsialist.

Püha müristus. Mida see siis peaks nüüd tähendama? Kas mina pean ennast siis ka potentsiaalseks narkomaaniks pidama hakkama, kuna oman vesipiipu ja seda aeg-ajalt popsutan? Vastik. Ma saan aru, et vesipiipude kasvavast populaarsusest tulenevalt on selle mõjusid vaja inimloomadele selgitada, aga kas just sellise ameerikaliku-kommunistliku taktikaga. Mina isiklikult arvan, et vesipiibutamisest narkootikumideni on sama pikk tee kui vee coca cola joomisest alkoholismini. Kui riik tahab väita, et suitsetajad kipuvad varem või hiljem narkootikume tarbima, siis mina tahan nende väidete aluseks olevaid uurimusi näha. Vesipiibundus on vanem kui meie ja mina ei ole kuulnud, et selle traditsiooni kodumaal narkomaani vohaks. Piinlik.

Pelikani jälgedes

Käisin täna doonoriks. Üle pika aja. Viimati käärisin käised vereandmiseks ülesse ilmselt miskil kevad- või sügiskuul, kui Vabaduse väljakul doonoritelk ülesse oli sätitud. Aega selles möödas aastake kindlasti kui mitte rohkem.

Seekord oli aga eriline, kuna sain targemaks. Tervisekontrolli teostanud tädike nimelt selgitas, miks doonorite panust rahavatervise säilimisse rohkema kui pisikese nännikotiga ei tasustata. Põhjus lihtne - tasu puudumine taga selle, et inimesed oma ankeetides tõtt tunnistavad. Kui vereloovutamise eest raha saaks, ilmuks kohale ühiskonna vähekindlustatud osa, kes hüvest ilmajäämise hirmus kõiki oma ihuhädasid varjaksid ja sellega vereülekandega seotud riske suurendaksid. Kõik lihtne ja loogiline. Kummaline, et ma seda ise nii ei ole mõelnud.

Doonorlusest lähemalt: www.verekeskus.ee

Hirmsad viimased minutid

Sattusin just telekast Viasat Sport 2 kanalit vaatama. Suure rõõmuga avastasin, et parasjagu näidati parimaid hetki 1999.a Euroopa Meistrite Liiga finaali, kus kohtusid ManU ja Bayern Munich. ManU võitis seisuga 2:1, mis ei ole midagi väga kummalist. Kummaline on aga see, kuidas see mäng võideti. Munich juhtis mängu 6ndast kuni 90nda minutini ja ManU põrutas oma väravad 90:35 ja 92:17 ehk nö üleajaminutitel.

Vaatasin selle mängu otseülekannet noore mehena televiisorist ja mäletan siiani neid väga värvikaid ja emotsionaalseid hetki. Suurepärane jalgpall, minu eredaim jalgpalli elamus. Sobib õppematerjaliks kõigile jalgpalli huvilistele.

...aga ikkagi inimene!

Jalutasin täna lõuna ajal mööda Narva mnt-d trammipeatuse poole. Ühtäkki silmasin eemal kahte naissoost Falcki kostüümides naisterahvast, kelle ühe noormehega asjaajamist oli. Olustikku hinnates tundus, et kõne all võis olla parkimiskorralduse rikkumine noormehe poolt. Kui kolmikust möödusin, kuulsin noormeest hirmsaid roppusi naisterahvaste poole karjumas. Kired olid haripunktis ja noormees ilmselt leidis, et talle üritatakse liiga teha.

Konfliktid parkimiskontrolöride/piletikontrolöride ja linnakodanike vahel on tavapäraseks muutunud. Täna TV3-e saates "Raport" näidati ka ühte sellist. Huvitav, kas põhjuseks on kontrolöride asjatundmatus või linnakodanike ennenägematu ülbus. Esimese võimaluse kasuks kõneleb asjaolu, et vaevalt suudab Falck linnatänavad varustada tõepoolest kvalifitseeritud tööjõuga. Kontrolöride nappidele teadmistele viitavad ka tõepoolest kummalised trahvimisjuhtumid. Linnakodaniku ülbus oleks aga põhjendatav Falcki halva maine ja faktiga, et suurem osa kontrolöridest (nii tundub mulle) on ühiskonna haavatavama poole esindajad - naised ja vanemad inimesed. Sõltumata sellest, milline neist võimaliekst põhjustest neid konflikte toidab, panen kõigile meestele südamele - ärge jumala eest sõimake kaasinimest, natuke austust võiks ka ikka inimeste vastu olla. Kui sul tõepoolest õigus on, saab see varem või hiljem pädeva organi poolt kinnitatud.

Häppi uut jeer!

Head uut, kallid sõbrad. 2005 läks, et teha ruumi 2006-le. Jälgisin kohtade vahetust Vabaduse väljaku äärest, otse Harjumäe jalamilt. Esimest korda. Linnarahva raha eest korraldatud ilutulestik oli ilus ja kulutatud raha väärt. Linnarahvas rõõmustas, kulistas sampust ning plõksutas paugutajate ja oma ilutulestikega. Mitmed olla haavatagi saanud. Joovastus oli üleüldine. Voodisse sain kolme ajal. Kõik oli hästi.

Uue aasta esimene päev kulus toibumisele. Teisel võtsin midagi suurt ette - kebisin kinno, sest koolilaste rõõmuks lasti CC Plazas piletihinnad alla, ja vaatasin King Kongi. Peter Jacksoni teine fantaasia ei raputanud nii palju kui LOTR saaga. Aga rõõmustas ikkagi. Efektid ilusad ja kallid. Palju emotsioone. Minu kõrval istunud teismeeas neiu ei pidanud pingele vastu ja kukkus häälekalt nutma. Hiigelsuure gorilla kannatused tegid nukraks.