Kurjategemine

Ma ei saa linkimata jätta Paavo ajaveebist leitud mõttearendust, kuna tegemist on tõeliselt geniaalse lähenemisega asjatajate poolt planeeritavale nö tühja kasseti tasu täiendusele autoriõiguse seaduses. Demonstreerib ilmekalt küündimatust, millega mõnikord kiputakse autorite õigus kaitsma. Autorid peavad tasu saama. Loomine on ju nende töö. Nõus. Aga kas autorid peaksid tasu saama peldikupaberi ja pastaka müügist on juba mõneti küsitav:) Appi tuleks võtta palju kiidetud terve mõistus ning üritada leida lahendusi, mis oleksid praktikas kasutatavad ka muu kui humoorika õppematerjalina. Loodetavasti jõuab Paavo näputöö ka herr Rattuse töölauale.

Ilmingud

Kinnitust selle kohta, et pühade hooaeg ei ole enam mägede taga, annavad järgmised tunnused:

1) tarbisin esimesed verivorstid;
2) postkasti ummistavad erinevad reklaamlehed, mille hulgas domineerivad erinevate elektroonikapoodide värvikirevad pakkumised;
3) õues on külm,
4) talv algab loetud tundide pärast;
5) kontorisse on saabunud hulgaliselt jõulukaarte;
6) jõulukaarte saabub ka e-postiga;
7) coca-cola korraldab Uuno raadios raadiomängu;
8) kaubanduskeskuste helisüsteemides inisevad tuntumad jõululaulud;
9) tänavad ja poed on inimesi täis...kõike ostetakse;
10) punane värv tundub huvitav;
11) kuusk tundub kõige ilusama puuna;
12) koostan mõttes ülevaateid isikutest, keda peaks jõulukingiga rõõmustama.

Kõik läheb plaanipäraselt.

Shout!

Tänase ja eilse päeva teemalugu:

The Isley Brothers - Shout

Hommikuseks käimatõmbamiseks ideaalne.

Meeleavaldus!

Homme, 17.12.2005.a, kell 13 - 15 toimub Tammsaare pargis meeleavaldus Eesti krooni ja põhiseaduse kaitseks.

Selline info Vabaduse väljaku trollipeatuses seisnud mehe kaelas rippunud teadetetahvlilt.

Põnev jõulukingi idee

Eile tabas mu pisut udune silm telekaskastis kummalise reklaami virvendamas. Selgus, et Politseikroonika nö best of on jõudnud DVD-le. Tõeline maiuspala neile, kes tänaseni sõprade lõbustamiseks Peeter Võsa mõttearendusi tsiteerida armastavad. Ja mis saaks olla veel eestlaslikum, kui jõuluõhtul terve perega televiisorist Politseikroonika vaatamine ja kaasmaalse abituse parastamine ja mõnitamise nautimine. Kui sinna kõrvale veel verivorsti näksida ja õlut rüübata on tore jõul garanteeritud.

Samuti on poelettidele jõudnud filmi "Malev" DVD. Selle soetamist kaalun isegi. Kettal on ohtralt filmist välja jäänud ja "musta" materjali, mis filmi fännidele tõlise elamuse peaks pakkuma.

Kas Teil juba on Stockmanni krediitkaart?

Nii küsis täna rinnamärk Stockmanni toiduosakonna müüja kostüümil. Huvitav, kas tegemist oli retoorilise küsimusega või ootavad nad tõepoolest, et iga klient vastaks: "Jah!" või "Ei!":)

Tarbimishullus igatahes kogub tuure ning õnneks on pangad, kauplused ja muud asjapulgad seda hullust rasvaste hamburgeritega ilusti toitmas. Kas jaanuarikuu alguses tabab kohalikku "poeinvestorit" samasugune üllatuspohmell nagu jaeinvestorit pärast Tallinki IPO-t?

Kibemagus

Vaatasin eile kodustes tingimustes ka PÖFF-il linastunud filmi "Bittersweet Life", mille lõpuosast jäi kõrva ja meelde selline lugu:

One late autumn night, the disciple woke up crying. So the master asked the disciple:
"Did you have a nightmare?"
"No"
"Did you have a sad dream?"
"No," said the disciple. "I had a sweet dream."
"Then why are you crying so sadly?"
The disciple answerd quietly, while wiping his tears: "Because the dream can't come true."

Mässame edasi!

Käisin nimetet muuvit vaatamas möödunud laupäeval. Pikalt sisust pajatama ei hakka. Vaid ehk nii palju, et film räägib kuuest soomlasest, kes aastatel 2000 - 2001 suutsid mitmelt suurfirmalt välja meelitada kokku 20 miljoit eurot "müües" nendele ideed mobiilimängudest. Tegelikkuses osutus, aga mobiilimängide loomine liiga suureks pähliks ja raha kadus pidutsemise kestel sootuks. Sõnaga, investoritel tõmmati nahk üle kõrvade.

Rõõmsaks muutus minu nägu aga siis, kui pilk tabas kinosaalis meie kohalikku tuntud investorit, LHV leival olnud Kristjan Lepikut. Ehk käis ideesid ammutamas?

Malev

Käisin eile oma silmaga Õ-Fraktsiooni ajaloolist seikluskomöödiat vaatamas. Taiesel nimeks "Malev". Nimetet filmi on kohalikud filmikriitikud küll laitnud, küll kiitnud. Laituse musternäidiseks on Olev Remsu sajatused ajalehes "Sirp". Rohkest kriitikast tingituna suhtusin minagi esialgu filmi skeptiliselt ja olin valmis ebameeldivateks üllatuses. Sisimas aga lootsin väga meeldivalt aega veeta ja kõhutäie naerdagi. Neid lootusi toitis Õ-Fraktsioonide varasemate filmide vaatamisest saadud kogemus.

Sõnaga, sättisin ennast mugavalt karastusjoogikino punasele toolile, sättisi Tartu päritolu kesvamärja tooli küljes olevasse spetsiaalsesse avausse, viskasin jala üle põlve ja ajasin silmad pärani. Enne kui kinosaal pimendus, et siis ekraanilt peegelduvas valguses uuesti helendama hakata, paluti filmitegijatel paar sissejuhatavt sõna öelda. Kuulasin seda juttu hoolega ja jätsin meelde, et pärast seanssi saab mehepoegadele ka küsimusi esitada. Nii. Film pandi käima. Mõned minutid ja juba naerasin mõnuga. Veel mõned minutid ja naersin pisarateni. Mõnus. Õlu maitses hästi.

Möönan, et peale tempokat algust, hakkas asi pisut venima ja kriitikutel on põhjust virisemiseks küllaga. Aga, mille pagana pärast peab filme kriitikutele tootma. Äkki aitab nendest Somnambuuli-laadsetest tumedatest valufilmidest? "Malev" oli selgelt publikufilm. Selline, mida hea vaadata ja mida vaadates äratundmisrõõmust naeru mugistada. Olen päris veendunud, et mitmed filmi tsitaadidi jõuavad ajapikku ka eestlase igapäevasesse sõnavarasse nagu plajud "klassikud" Kreisiraadio saadetest. Ses osas oli eriti viljakas Lembitu, kelle kõne koosnes peaasjalikult üksikutest toimuvaga üldsegi mitte seotud sõnadest (näiteid saab kuulata siin). Humoorikalt esinesid ka saarlased, kelle sõnavõtud mind eriliselt rõõmustasid.

Seega soovitan soojalt. Tuleval nädalal peaks ilmuma ka DVD, millel muuhulgas filmist välja jäänud Ümera lahingu jäädvustus.

Kõik punktid annan ära. Nii hea oli.

Inimene ei ole üksi sellel planeedil...

...vaid koos suure hulga erinevate loomadega. Ilmselt teavad vaid vähesed, kui paljudega täpselt. Nüüd aga tundub, et need vähesedki võisid valesti teada. PMO teatab, et Indoneesias on tähtud luusimas seni teadmata looma. Looduspapparazzid on eluka pildilegi saanud.

Need, kes ladina keeles tugevamad, võivad asuda issanda loomaia vastavastatud liikmele usinalt nimesid pakkuma

Kohe paradiisi! Aga miks?

Käisin eile kinos vaatamas PÖFF-i raames linastunud filmi "Kohe paradiisi!". Film jutustas loo kahest Läänekaldal elavast palestiinlasest - Said ja Khaled - , kes lisaks igapäeva toimetustele ka Palestiina vabadusvõitluse püha asja ajavad. Ühel päiksepaistelisel päeval teatatakse Saidile, et saabunud on aeg tasuda Iisraeli okupantidele kahe rahvuskaaslase surma eest. Selleks tuleb Saidil ja Khaledil rindkere ümber kinnitatud lõhkeainega Tel Avivi hiilida ja seal korda mööda 15 minutiliste vahedega end õhkida. Ajaline vahe on vajalik, et teise plahvatusega tappa esimese plahvatuse sündmuskohale tõtanud politseinikud ja meditsiinitöötajad. Said ja Khaled on veendnud Allahi kummardajad ning ei kõhkle ülesande täide viimise vajaduses. Paraku ilmub pildile üks Prantsusmaal sündinud neiu, kes meeste pealuudesse kahtlusi süstib. Järgnevas sündmuste virr-varris Khaled loobub missioonist ja Said otsustab oma püha kohuse täita. Vähemasti nii võib eeldada, kuna noorhärra õhkulendamist siiski ei näidata.

Filmi kandev idee oli intrigeeriv. Teostus aga jättis soovida. Filmis ei olnud seda agooniat ja pinget, mida enesetaputerroristide kujutamisest oodata võiks. Arusaamatuks jäi, miks üks meestest loobuda otsustas. Kas tõesti omasid mõned naisterahva poolt lausutud sõnad suuremat kaalu kui lehekülgede kaupa koraani tarkust? Filmi sisust jäi puudu kahe peategelase vaheline dialoog, mis oleks vaatajale vahendanud meeste peas toimuvat. Rohkem valu ja rohkem emotsiooni. Rohkem südant. Esitatud kujul film ei veennud. Isalmist üht-teist teades ei tundnud usutav, et vabadusvõitleja jätab ülesande pooleli ja naaseb koju. Ja seda ilma igasuguse hoomatava sisemise võitluseta.

Künest võimalikust loovutan 6 punkti.

Kirik keset linna