Esmaspäeval juhtus midagi. Mina ei tea täpselt, mis see oli ja ilmselt ei tea keegi. Küll aga tean tagajärgi: katkematu valu alaseljas, valulised liigutused, vaevaline käimine. Nii alustasin nädalat. Kuna ma ei ole mingi "terveim selg maailmas" konkursi kandidaat, ei sattunud ma esialgu pannikasse. Kui valu ei olnud järgmiseks päevaks taandunud, hakkasin pisut muretsema ja otsustasin teadmise taskulambiga teadmatuse pimedusse pisut valgust näidata. Sõbra juhendamisel sain teada, et minu perearst tegutseb endiselt Tartus. Samuti selgus perearsti vahetamise protsess. Eile käisin töökoha lähedal asuvas perearstikeskuses, tegin avalduse ja sain uue perearsti "omanikuks". Siinjuures olgu märgitud, et tunne ei ole ilmselt võrreldav uue auto, korteri, arvuti või ketsipaari soetamisel tekkiva emotsiooniga. Kuivõrd minu poolt valitud (kaudselt suisa peale sunnitud) perearst viibis puhkusel, sain vastuvõtuaja täna hommikuks ühe teise arsti juurde. Tore.
Läksin hommikul õigeks ajaks kohale. Istusin maha ja ootasin: 15 minutit ühe tooli ja 20 minutit teise tooli peal. Siis paluti mind perearsti tööruumi. Rõõmustasin. Perearst oli nooruke tütarlaps, kes hoolega klavitaruui klõbistas ja sümptomeid kirja pani. Siis toksis mind siit ja sealt, käskis imevigureid teha ja mõne minuti pärast teatas, et mul on mingisugune seljanärvide probleem. Praegu põletiku staadiumis. Mis seal ikka, mõtlesin. Esitasin mõned täpsustavad küsimused, kuni selgus, et tegemist on sisuliselt ravimatu seisundiga st vahelduva eduga lööb aeg ajalt välja elu lõpuni. Sain retsepti valuvaigistitele ja mõned juhised valu leevendamiseks ja seisukorra parandamiseks ning jalutasin uksest välja.
Mis nüüd saab?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar