Käisin eile kinos vaatamas PÖFF-i raames linastunud filmi "Kohe paradiisi!". Film jutustas loo kahest Läänekaldal elavast palestiinlasest - Said ja Khaled - , kes lisaks igapäeva toimetustele ka Palestiina vabadusvõitluse püha asja ajavad. Ühel päiksepaistelisel päeval teatatakse Saidile, et saabunud on aeg tasuda Iisraeli okupantidele kahe rahvuskaaslase surma eest. Selleks tuleb Saidil ja Khaledil rindkere ümber kinnitatud lõhkeainega Tel Avivi hiilida ja seal korda mööda 15 minutiliste vahedega end õhkida. Ajaline vahe on vajalik, et teise plahvatusega tappa esimese plahvatuse sündmuskohale tõtanud politseinikud ja meditsiinitöötajad. Said ja Khaled on veendnud Allahi kummardajad ning ei kõhkle ülesande täide viimise vajaduses. Paraku ilmub pildile üks Prantsusmaal sündinud neiu, kes meeste pealuudesse kahtlusi süstib. Järgnevas sündmuste virr-varris Khaled loobub missioonist ja Said otsustab oma püha kohuse täita. Vähemasti nii võib eeldada, kuna noorhärra õhkulendamist siiski ei näidata.
Filmi kandev idee oli intrigeeriv. Teostus aga jättis soovida. Filmis ei olnud seda agooniat ja pinget, mida enesetaputerroristide kujutamisest oodata võiks. Arusaamatuks jäi, miks üks meestest loobuda otsustas. Kas tõesti omasid mõned naisterahva poolt lausutud sõnad suuremat kaalu kui lehekülgede kaupa koraani tarkust? Filmi sisust jäi puudu kahe peategelase vaheline dialoog, mis oleks vaatajale vahendanud meeste peas toimuvat. Rohkem valu ja rohkem emotsiooni. Rohkem südant. Esitatud kujul film ei veennud. Isalmist üht-teist teades ei tundnud usutav, et vabadusvõitleja jätab ülesande pooleli ja naaseb koju. Ja seda ilma igasuguse hoomatava sisemise võitluseta.
Künest võimalikust loovutan 6 punkti.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar