Tom Cruise'i parem pool

Laupäeval käisin videolaenutuses ja panin tähele, et filmide Minority Report ja MI:II VHS-ide karbid olid väga sarnased kujutades Tom Cruise'i profiilis, parem näopool vaataja poole. Uurisin asja lähemalt ning selgus, et see on isegi laiem trend (tõsi, järgnevalt viidatud pildid on osaliselt DVD karpidelt). Mõnd näited:

1. Minority Report
2. Mission Impossible
   
3. Mission Impossible 2
4. Jerry Maguire
5. Collateral
6. Last Samuria (peaaegu)

Võibolla on nimekiri isegi pikem. Ootan huviga plakateid Tom'i näo vasakust poolest.

Õige muusika

Kas teile ei ole tundunud, et õige muusikapala õiges kohas võib mõjuda võimsamalt kui elu? Nii võimsalt, et sinu keha ei suuda anatoomilise piiratuse tõttu seda täielikult isegi nautida mitte. Nii võimsalt, et ihukarvad tõusevad püsti ja tahaks hüpata kõrgemale, lüüa rusika läbi seina, pea läbi põranda või karjuda tuhandeid kordi kõvema häälega. Rõõmustan alati, kui sellisesse situatsiooni satun.

Eile vaatasin kodumaiselt televisoonikanalilt filmi Jerry Maguire, kus oli ka selline koht. Äsja vallandatud nimitegelane vuras autoga mööda teed ning üritas raadiost tulevaid laule kaasa ümiseda. Paraku ei õnnestunud esimese hooga õiget lugu leida, kui umbes neljandas jaamas kõlas Tom Petty - Free Fallin. Ja see oli õige lugu õiges kohas. Tõsi, film ei ole päris. See on näitemäng. Aga mõjus päriselt.

Kriminaalüllatus

Andestatagu mulle minu rumalus, kuid alles täna jõudis minuni teadmine, et holokausti eitamine on mõnes riigis koguni kriminaalkorras karistatav. Teiste hulgas sellistes riikides nagu Saksamaa, Austria, Prantsusmaa ja Leedu. Uudishimu selle teema osas rahuldas Wikipedia. Haritud inimesena on mul raske mõista, et tsiviliseeritud Euroopas on mingisuguse asja mitteuskumine või milleski kahtlemine kriminaliseeritud. Huvitav, kas karistuse ähvardusega on veel mingusuguseid arusaamu ajaloost ja elust kinnistatud.

Telgitagused

Käisin täna segastel asjaoludel teleprogrammi "Kes tahab saada miljonäriks?" salvestusel. Mitte mängijana vaid nö publikuna. Eesmärgiks uurida teletegemise köögipoolt. Etteruttavalt olgu kohe öeldud, et tikkuvõileibu ja apelsinimahla ei pakutud. Šampust ka mitte. Küll aga sai ukse taga stuudiosse pääsemist oodates masinast külma vett plastmasstopsi niristada ja seejärel körist alla kulistada.

Üllataval kombel selgus, et stuudio, kus kogu mürgel toimub, on tegelikult suhteliselt pisike. Mahutab ehk sadakond inimest. Inimesed voolasid tasakesi tribüünidele ja nö publikumanager seletas, et mängijate sõbrad peavad paigutuma tribüünile vastama pääsenud mäniga selja taha, et ei tekiks kiusatust ette öelda (nt kõhides, luksudes, aevastades). Kui kõik olid ennast ilusti istuma sättinud, selgitati lühidalt, millal ja kuidas tuleb plaksutada ning mida tohib teha ja mida mitte. Mobiilid tuli välja lülitada. Salvestus algas. Lühidalt käis mäng nii, et nobedate näppude vooru võitja marssis Võrno juurde, misjärel toimus paus, mille kestel paigutati mängu pääsenu külge mikrofon ning tassiti toolid areeni keskele mängija ja saatejuhi jaoks. Samuti selgitati välja, kes on mängu pääsenu sõber ja sätiti see istuma sõbra jaoks mõeldud kohale kaamera mehe juurde. Salvestus jätkus täpselt sellisena nagu ta telekas paistab. Väiksei pause tekkis seoses tehniliste viperuste ja eksimustega. Sõbrale helistamine käis ka nii nagu ta telekas paistab st kui mängija soovis seda õlekõrt kasutada, siis seal samas valiti number ja oodati kuni sõber vastab. Siis, ilma pikema sissejuhatuseta, järgnes tekst, mida telekastki näha saab. Ja nii kordus kõik, kuni saate materjal koos. Sõnaga, ei midagi müstilist ega imetabast. Aga huvitav sellegi poolest.

Pink wannabe

Eile silmanurgast Eesti muusika karika programmi vaadates tekkis mulle tunne, et Gerli Padar sarnaneb oma praeguse imago poolest hirmsasti lombitaguse popstaariga Pink. Ainuke ja põhiline erinevus seisneb sellest, et Pink on laulja ning artistina oluliselt parem. Gerli Padari esinemismaneer mind mingil põhjusel väga häirib. Tema vokaal raju roki taustale sobib sama hästi kui sadul sea selga.

Nähtus

Esimest korda elus nägin täna dziip-limusiini. Ja Tallinnas. Elukas nägi välja umbes selline:

Las Vegas hakkab koju kätte tulema.

Töömaan

Ilmet on võtnud järgmise nädala tööplaan: 4 tähtaega, 5 ülesannet. Tähtajaga asjadest olen ühte alustanud, teised veel ootavad oma järge. Kas olen mitmete kaasvõitlejate eeskujul ka lõpuks vesiliivale sattunud ja õige pea must muud ei paista kui juuksetutt? Ja olumpiamängud alagavad ka...

Kiire suustaja rind on lumine

Postimees Online teab rääkida Torino OM-il osaleva Etioopia suusataja Robel Teklemariam'i raskest suusatajaelust:

Etioopia ainus olümpialane harjutab üksinda. Ainsateks kaaslasteks lumi, metsad, mäed, mp3-mängija ja hõbedaste kõrvaklappidega telefon.

Juba kahtedel taliolümpiamängudel osalenud keenia suusaässa Phillip Boit'i kiiruse ja jätkuva hea vormi tagamaid valgustab EPLO:

Pragelatos treenides tunnistas keenialane, et ei puudutanud pärast eelmist olümpiat suuski üle kolme aasta.

Talv vol 2

Ärkasin täna hommikul nagu tavaliselt kell 7:40. Kuid sellegi poolest ei olnud kõiktavaline vaid pisut teist moodi. Toas oli külm. Kuigi hommikul soojast voodist välja pugedes tundub tuba alati külm olevat, oli seekord kohe eriti külm. Õige pea selgus ka põhjus, olin enne magama minekut tuba tuulutades akna sulgemata unustanud. Hirmuga mõtlesin viimaste päevade ilmaprognoosidele, mis öösiti koguni 20 külmakraadi lubasid. Samas pean tunnistama, et ma ei ole juba mitu päeva nii hästi ja sügavalt maganud. loodetavasti ei kaotanud ma selle väikese eksperimendi tulemusena tervist. Ootame.

See on ainult mäng

Kui ma ennast ju filminduse lainele häälestasin, siis jätkan ka täna. Eile soojas kodus toimetades ja tööd tehes jälgisin silmanurgast ja TV3-e vahendusel ühte oma ammust filmilemmikut "The Game". Tunnistan, et enne eilselt olin seda vaid ühe korra näinud, kuid see ei kahanda elamuse väärtust. Kunagi üllatas see film mind vägagi ootamatu lõpuga st suisa kahe või kolme erineva lõpuga. Tänases rumalustuvate inimeset maailmas tuleb tunnustada filme, mis juba esimese viie minutiga sul aimata lubavad, et lugu lõppeb teatud kindlal viisil. Ilmselt kardavad filmilintide piltidega täitjad, et kinokülastaja ei saa muidu asjast aru ja kui ta asjast aru ei saa, siis leiab, et film on halb. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Tahtsin hoopis jagada eile taasa nähtud filmis kõlanud huvitavat mõtet:

They fuck you and fuck you and fuck you, and just when you think it's over, that's when the real fucking begins!

Siit tekkis mul mõte...huvitav, millal jõuab suure lombi tagune filmiakadeemia nii kaugele, et Oscar surutakse kellelegi pihku ka kategoorias "The best use of the word fuck". Eeltoodud rida oleks võinud 1997.a selles kategoorias nomineeritud saada.

Forget peace for now. We have to show them we're strong

Vastupidiselt sadadele tuhandetele eestlastele, kes laupäeva õhtul nagu naelutatult pärani silmadega Eurovisiooni kohalikku finaali vaatasid, käisin mina kinos. Tahtsin oma silmaga uurida ühte võib-võita-Oscari filmi - Spielbergi "München". Detailidesse laskumata, rääkis film Iisraeli vastusest 1972.a Müncheni olümpiamängude ajal toimunud palestiinlaste terroriaktsioonile, mille käigus tapeti 11 Iisraeli olümpialast.

Teatud seos on "Münchenil" filmiga "Kohe paradiisi!", kuigi tegevused toimuvad erinevatel aastakümnetel. "München" on küll Hollywoodi meisterdatud kook, kuid emotsionaalselt oluliselt nauditavam kui "Kohe paradiisi!". Tegelaste areng oli paremini jälgitav. "Münchenis" öeldi näitletajte kaudu maha mitu olulist tõde, mis Iisraeli-Palestiina situatsiooni tabavalt iseloomustavad.

There is no peace at the end of this

Vaieldamatult üks selle aasta paremaid filmielamusi. Just sisu poolest. Spielberg ise on rahvuselt jutt, mis muudab filmi eriti intrigeerivaks. Õnneks ei võta Spielbergi selles filmis pooli. Olukorrast maalitakse suhteliselt erapooletu pilt - oma õigustuseks saavad sõna nii palestiinlased kui iisraellased. Ja mõlemal on midagi mõtlemapanevat öelda. Film loob pildi, mille kohaselt selles konfliktis "pahasid" ei olegi. Kõik asjaosalised võitlevad oma tõe eest. Kedagi ei saa hukka mõista ja ülistada. Minu austus inimesel või institutsioonile, kelle õnnestub see sasipundar lahti arutada.

We had to take it, because no one would ever give it to us.
Üks tegelane Iisraeli riigi loomisest.

President ütles midagi väga olulist

Tänasest SLÕhtulehest võib lugeda lühikest usutlust Vabariigi Presidendiga Kadriorgia teemal. Muuhulgas märgib president järgmist:

Ja äkki saime niisugust informatsiooni. Nii et ka selles olukorras teatavasti on lapsed käitunud normaalselt, kuid 13aastasele lapsele ja mitte tema kutsel tulid äkki külla läbi teiste laste hoopis vanemad täiskasvanud inimesed. Kes oleks pidanud tutvuma, kui nad tulid külla, ja kui see tulemine tulenes heast tahtest, siis oleks pidanud ka vastutustundlikult käituma. Aga kahjuks ilmselt seda ei olnud.

Kuivõrd presidendi teised vastused ei olnud oluliselt selgemad, tuli ajakirjanikel pärast presidendi pressinõuniku Eero Rauni vahendusel välja uurida, mida herr Rüütel siis tegelikult ütles. Selgus, et lisaks sellele, mida Rüütle kuuldavalt ütles, ütles ta veel nii mõndagi muud.