Kui hoolega ajusoppides tuulata suudavad vast paljud meenutada õnnetut skandaalikübet 2003.a lõpust, mil noormees nimega Olev Hannula postitas delfi.ee keskkonda kommentaari sisuga "J***** a***!". Sellele järgnenud palagani käigus paljastati kummastavate hobidega KAPO töötaja kummaline koduleht ning kiputi koostama hunnikute viisi herr Hannula poolt väljaöeldu semantilisi analüüse. Õiguskaitseorganid otsustasid loole anda ka karistusõigusliku hinnangu. Pärast pikka pusimist tegi Tallinna Linnakohus otsuse, milles see hinnang kõigile tajutavaks muudeti.
Olin alguses seisukohal, et noormehele ehk tehakse põhjendamatult liiga. Otsust lugenuna ma selles enam nii kindel ei ole, kuna delfisse puistatud hüüdlause on enne ja pärast leidnud ütleja poolt erinevates suhtlemiskanalites kinnitust, täpsustust ja täiendust. Õnneks pole mina kohtumõistja vaid kõrvaltvaataja. Esialgu ma mures sõnavabaduse pärast ei ole. Ükski põhiõigus pole (tänu imele) piiramatu. Kohus leidis, et kõnesoleval juhul piir ületati. Kogu informatsiooni omamata olen kohtuga nõus. Kes ei ole nõus, võib klikkida siia ja sekkuda!
Siiski! Täiendava märkusena tuleb antud kaasuse puhul analüüsida seda, mil määral peab isikut karistama eravestlustes tehtud avalduste sisu eest elik mil määral peab riik sekkuma minu poliitiliselt ebakorrektsetesse naljadesse. Kas minu käed tuleb rauastada igakord, kui ma mõnele sõbrale midagi käredat ütlen või neid anatoomiatunnis õpitud inimorganeid tudeerima saadan? Kas Eesti peaks saama diplomaatilise noodi Lätile ning nõudma selgitust eestlasi mõnitavate anektootide kohta või nõudma koguni anektootide loojate välja selgitamist ja karistamist? Selle sekkumislävendi paikaseadmine on oluliselt keerulisem.
PS! Õudne mõeldagi, et iga minu internetis tehtud klahvivajutust analüüsib miski ametnik, püüdes seda kavlifitseerida mõne kuriteo kooseisu alla. Prrrrrrr!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar