Eurovisioonitus

Aastaid tagasi tähistas Eurovisioon kodukamara asjapulkade jaoks omamoodi akent Euroopasse. See oli rahvusvaheliste spordivõistluste ja erinevate poliitiliste konverentside/seminaride/nõupidamiste kõrval üks väheseid kohti, kus sini-must-valge lipu ja eestlusega eputada sai. Kummalisel kombel tolleaegne Euroopa nautis seda, mida Eesti poeedid ja laulukirjutajad meisterdanud olid. Pärast legendaarse Silvi Vraidi ja vähem legendaarse Jaanika Sillamaa ebaõnnestumist saatis neid otsatuna näiv edu. Eks see üritus oli ka siis oluliselt elitaarsem. Laululugusid hindasid asjatundjad mitte rahvas. Pärast inimmasside hääletuspultidena toimivate telefonide juurde lubamist läks asi kuidagi käest ära. Eesti asjast ei saa enam keegi aru ja lauluvõistlusest on saanud kummaline karneval ja poliitilis-rahvuslik etendus. Hea lugu ei huvita enam kedagi, kuidas muidu seletada sakslaste teose täielikku läbukukkumist ning serbo-horvaati-hertsogi esile tõusu. Ei ole ses palaganis enam midagi köitvat. Ainsana hoiavad üritust vee peal Juure-Kivirähu ülivaimukad ja asjakohased kommentaarid.