Meedia ja eetika omavahelisest läbisaamisest ja koostoimest on moodne rääkida. Sellele teemale on pühendatud koguni omaette ajaveeb - MEKA - mida veab EPL-i peatoimetaja Priit Hõbemägi. Hiljaaegu oli nii seal kui ka mujal juttu sellest, kuidas KUKU raadio kõnetas telefonitsi Igor Gräzinit viimase hällipäeval ning kõnetamise käigus selgus, et herr Gräzin ebakaine ja ebaadekvaatne on. Diskuteeriti, kas sellise intrevjuu eetrisse laskmine oli eetiline ning kas intrevjuud läbiviinud ajakirjaniku käitumine oli eetiline, kui ta Gräzini seisundist arusaades intervjuud jätkas ning kogunisti intervjueeritavat alandavaks muuta üritas. Mina isiklikult ei ole seda intervjuud kuulnud, kuid vaikimisi mõistan sellise käitumise hukka. Kuigi, täpsustan, inimesel endal peaks olema ka piisavalt oidu, et ebakaines olekus intervjuude andmisest keelduda. Liiatigi, kui intervjuu toimumine oli varasemalt kokku lepitud (vähemasti nii väidetakse).
Seda postitust ajendas mind kirjutama aga hoopis eile Kanal 2-e Suvereporteris nähtu, kus Kihnu saart külastanud teleajakirjanikud torkasid mikrofoni nina ette tee ääres märgatavas alkoholijoobes lesivale isikule, kes siis kogu jõudu appi võttes üritas ajakirjaniku küsimustele miskit vastata. Intervjuu lasti ka eetrisse. Küsin, kus on siin eetika? Möönan, et Peeter Võsa on analoogset huumorit teinud ka Politseikroonikas. Möönan, et avalikus kohas purupurjus olemine on vähemasti väärtegu ja selliste isikute kainenema toimetamine obligatoorselt politseiametnike kohustus. Aga mis õigusega võtab ajakirjandus omaenese ülesandeks selliste isikute kahetsusväärse seisundi ärakasutamise. Saan, aru, et sellised joodikud on kodumaale häbiks ja pinnuks silmas, kuid see iseenesest ei tähenda, et nad on alandamise ära teeninud. On elementaarne, et sellise isikuga tehtud intervjuu eetrisse laskmine on aktsepteeritav üksnes juhul, kui isik on selle hiljem kaine peaga heaks kiitnud. Iga ühel on õigus juua ja õigus magada, põhimõtteliselt kas või tee ääres kraavis. Iga ühel on õigus ka olla väärikalt koheldud vaatamata oma käitumise amoraalsusele. Pole minu asi Eesti meediat uueks luua. Veel vähem on minu asi igasugu elueheidikute õiguste eest verehinnaga võidelda. Külla aga on mul inimesena õigus elada ühiskonnas, kus meedia tegutseb efektiivse eneseregulatsiooni raamides, kus meedia ülesandeks ei ole isimeste mõnitamine, alandamine ja kohatu kohtlemine.
PS! Kogu videolõik jättis Kihnu saarest mulje, kui paigast, kus elustevad üksnes joodikud, kurjategijad ja muud sorti mahhinaatorid. Jäi mulje, et saarelt ei suudetud leida peaaegu ühetgi (mõned erandid välja arvatud) kainet inimest, kellega saare probleemidest rääkida. Ikka näidati inimesi, kes "viinased". Täielik jura!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar