Kaua kaalusin, kas minul, lihtsal inimesel, on passlik üldse midagi öelda seoses Mati Undi surmaga ja kas mul üldse on midagi öelda ja kas ma üldse peaksin midagi ütlema? Ilmselt siiski pean. Ja seda väga lihtsal põhjusel - aastate eest, kui koolis kohustuslikus korras virnade kaupa raamatuid tuli läbi lugeda, suutsid vaid 2 kohalikku autorit minu tähelepanu tõeliselt köita. Esmalt Mihkel Mutt, kelle poolt ritta seotud tähekombinatsioonidele toetasin oma ponnistuse gümnaasiumi lõpukirjandi kirjutamisel. Ja edukalt. Teisalt Mati Unt, kelle raamat "Öös on asju" tekitas minus senikogematu segaduse. Segaduse, mille klaarimisega ei ole ma veel toime tulnud. Ilmselt tuleb viimase abinõuna raamat uuesti läbi lugeda.
Minu austus lahkunud legendile.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar