reede, juuli 29, 2005

Kas naised on kõiges süüdi?

Jalutasin eile hommikul töökohaks oleva büroohoone poole. Samm oli varasest hommikust (kell hakkas 9 saama) pisut tönts, kuid tuju oli hea - pilve tagant piilus veidi päikestki. Pisut enne sihtkohta laekumist peatas mind üks härrasmees - räsitud olemisega, kuid riietuse järgi kindlasti mitte tavapärane paadialune. Mees palus mult hetke, et oma muret kurta. Kuna hetk mul oli, peatusin ja teritasin kõrvu. Mees rääkis, et üle kahe nädala tagasi läks ta lahku oma naisest. Sealt alates ainult jõi. Joomisele oli selle ajaga kulunud üle kümne tuhande krooni. Mingil hetkel oli ta kaotanud ka oma auto. Mäletas umbkaudset asukohta. Tööl vahepeal ei käinud. Nüüd oli helistanud tööandja ja pakkunud talle võimalust tööle naasta. Minu vestluspartner oli otsustanud sellest võimalusest kinni haarata. Ta varustas end nätsude ja muu vajalikuga ning asus teele. Siis selgus, et olemine on ikka väga vilets. Kuna raha oli otsas, vajas ta mõnda krooni, et üks õlu osta. Mehe jutt oli usutav, väljenduslaad väga ilmekas ja mitmekülgsel sõnavaral põhinev. Paraku oli ta minu näol sattunud inimese osta, kes sularaha asemel üksnes kaarte kaasas kannab. Seetõttu ei olnud mul võimalik talle loodetud abi osutada. Jätsime hüvasti. Mees tänas, et leidsin aega ta muret kuulata. Mina vastasin, et pole tänu väärt ja sammusin edasi.

Mida sellest loost õppida? Sisuliselt mitte midagi. Rumalus on nädalaid juua ja suurt raha kulutada pelgalt lahkuminemise tõttu. Rumalus on süüdistada kedagi teist peale ise enda. Tõsi, lahkumineku põhjus ei ole teada, kuid mehe käitumisest võis välja lugeda, et tema idee see ei olnud. Pigem viitas ohjeldamatu joomatuur kurvastuse kõrvaldamise püüdlusele, mis oli tingitud sellest, et naine ehk parema leidis või ühel hetkel avameelselt selgitas, mida ta mehest tegelikult arvab. Naine selles mõttes ei teinud midagi valesti. Valesti tegi mees, kes endaga hakkama ei saa. Kurb, väga kurb. Muide, ma ei suuda meenutada, et oleksin kuulnud mõnest naisest, kes pärast mehe algatatud lahkuminekut oleks jooma kukkunud. Küll aga olen kuulnud palju lugusid meestest, kes täpselt nii oma maailmavalu ravivad.

Kas naised on muutumas tugevamaks sooks? Loodame, et mitte. Vastasel korral seisab karedate kättega mees ühel hetkel kittel seljas triikimislaua taga, üritades palavikuliselt voodipesu siregks saada samal ajal kui naine diivanil sigarit kimub ja konjakit lürbib.

Kommentaare ei ole: