Verstapostid

Olen peaaegu veendunud, et iga inimene üritab oma ajas kulgemist markeerida teatavate verstapostide ajateljele sättimisega. Olgu nendeks verstapostideks, siis esimesed karvad kehal, esimene alkoholi, suitsu ja musi maitse, gümnaasiumi lõputunnistus, ülikooli diplom, töökoht, elukoht, perekond, lapsed, lapselapsed ja kõik mis sinna ette, taha ja vahele annab mahutada. Verstapostid on individuaalsed, kuid olemas. Nende järgi saab tuvastada oma muutumist imikust inimeseks. Selgemalt, vananemist. Kui esialgu teevad vananemisele viitavate verstapostideni jõudmised rõõmu, siis hiljem panevad murtsema. Eriti siis, kui neid mäe tippu kulgeva tee asemel tipust all lookleva raja äärest otsida tuleb. Ärevaks teeb ka nende postide kättejõudmine, mis tipule lähenemist kuulutavad. Viimati nimetatute lähenemisest annab muuhulgas aimu see, kui mõni sõber vastava posti põõsast kätte saanud on. Eile nägin ühte sellist hea sõbra süles - pisike ja vääksuv. Kes on järgmine?