Vabadus ja uudishimu

Tallinn, Tammsaare park, 23.09.2006.a, Tõnis Mägi, Koit

Ilves juba ühendab

Presidendikampaania on läbi. Uus president valitud. Sõjakirved taas selja taha peidetud. Rahvast ühendatakse. Seda kinnitavad muuhulgas ka kaks tsitaati Äripäev Online'st.

Villu Reiljan:
"Meie eesmärk ei ole lihtsalt koalitsioonis olla, vaid ka oma programmi täita."

Andrus Ansip:
"Reformierakonna eesmärgiks ei ole valitsuses ainult olla."

Tundub, et sõjatandril on laibad kokku loetud. Seni rindejoone erinevatele pooltele asunud poliitikud on kaevikutest välja roninud ja kätlevad sõjatolmust selgineva taeva all. Kõik on kõigiga jälle sõbrad. Ei ole välistatud, et kevadel algavate uute lahingute eemal vahetavad mõned poliitikud kaevikut ja sõdivad mehiselt nende vastu, kellega koos just vaenalse pihta soppa ja pori loobiti. Vaenutsevate leeride toetuseks lippe lehvitanud kodanikud seisavad kukalt kratsides eemal. Nemad ei mõista, miks nad Tammsaare pargis veekalkvel silmadega rahvusromantilisi laule laulsid. Kas see kõik oli vaid näitemäng? Kas kevadel valima minnes ja "valgete" poolt hääletades ei ole ikkagi võimalik "punaseid" riigipiruka juurest eemaldada? Kodanikud ehk unustavad, loodetakse.

Hea tuju looja

Lugu, mis mind viimastel hommikutel mõnusalt käima on pannud. Ma ei suuda kuidagi vastu panna selle lugupilli hüpnootiliselt rütmile.

Rahvusspordist

Viimasel ajal on palju räägitud põnevast spordialast nimega sumo. Kindlasti teab iga endast lugupidav inimene, kuidas sumo käib. Samamoodi teatakse ka kuulsat Eesti oma sumokat - Barutot. Paljud aga ei tea ilmselt mida tähendavad need keerulised võidtehnikaid tähistavad sõnad Baruto võite ja kaotusi kajastavatest uudistes. Näiteks kirjutab 17.09.2006.a Postimees Online järgmist:

Tokyos jätkuval sumo suurturniiril Aki-basho jäi Baruto kaheksandal
võistluspäeval tehnikaga oshidashi alla Hakuhole ning
eestlane jätkab turniiri nüüd nelja võidu ja nelja kaotusega.

Mis see oshidashi aga tähendab? Õnneks annab vastuse sama PMO artikkel, kus sõna "oshidashi" on varustatud lingiga asjakohasele tehnikat selgitavale ja illustreerivale veebile. Kõikide võidutehnikate kohta sarnaste selgituste saamiseks tuleks klikkida siia. Nüüd saab igaüks kerge vaeva ja ilma suurema peamurdmiseta Barutot puudutavaid uudiseid "tõlkida".

Vabadus, vendlus, võrdsus

Nüüd ajaloost

Mõned head päevad tagasi sattusin ETV-st vaatama saadet, kus räägiti Eesti Vabariigis kunagi tegutsenud erakonnast nimega Eesti Rojalistlik Partei. Tunnistan, et minus tärkasid mitmed rahvusromantilised mälestused. ERP tegutsemisaastatel olin ma põlvepikkuse poisina tuline kuningriigiidee toetaja. Kuidagi sümpaatne ja euroopalik tundus kuningriiklus. Saatest selgus, et ERP ridesse on kuulnud kogunisti Vilja Savisaar ise . Samuti kuulus ERP-sse Ralf R. Parve, kes viimases Kesknädalas oma küünimatust demonstreeris.

Mis aga kuningriiklastest saanud on? Tundub, et Kalle Kulbok on endiselt, vähemasti teatud ulatuses, rojalistlikule maailmavaatele truuks jäänud.

Levadia vs Newcastle

Eile tehti Eestis jalgpalliajalugu. Esmakordselt sai kodukamaral näha kõrgetasemelist klubijalgpalli ja inglise vutifänne (viimaseid on järgmise aasta suvel siia suuremas koguses oodata, kui kohtuvad Eesti ja Inglise koondised). Käisin ka ajalugu vaatamas. Ja ei kahetse. Levadia näitas väga kaunist jalgpalli ning palju ei puudunud ka Newcastle väravavõrgu sahistamisest. See sisendab lootust, et Eesti klubi jõudmine UEFA Cup'i esimesse ringi ei olnudki ehk juhus ja asjaolude kokkulangemine vaid meie klubijalgpalli hetketase. Igatahes pakuti ligi 8000-le pealtvaatajale korralik ja põnev jalgpallielamus, mida vürtsitasid tribüünidel istuvate vene rahvusest vutifännide asjalikud ja mahlased kommentaarid. Siinkohal tänud minu selja taga istunud härrastele:)

Mis ja kuidas täpselt toimus vahendavad Sportnet, SLÕhtuleht, EPL Online ja Postimees (pildid ka).

iPod tuli taskusse

Mul on ka nüüd mp3-mängija. Nagu kõigil moodsatel inimestel. Ja nagu kõigil veel moodsamatel inimestel kannab minu vidin kaubamärki iPod. Tõsi, minu taskus leidis koha iPodi kõige tagasihoidlikum mudel - esimese generatisooni iPod Shuffle - ja seda mitte minu vabal valikul. Olen nii umbes pool aastat mööda internetti ja poode kaapinud, et selgeks teha, milline mp3-mängija on kõike parem, optimaalsem ja...parem. Olin oma otsingutega jõudnud nii kaugele, et teadsin umbkaudu, millistele nõuetel vidin peaks vastama. Leidisn, et see võiks võimaldada raadio kuulamist ja diktofonina pruukimist, võiks omada umbes 1GB mälu, tegemist võiks olla flash mäluga ning kogu kupatus võiks töötada patarei jõul. Ja siis peaks ta mängima ka mp3-faile ja hästi. iPod Shuffle vastab neist kahele tingimusele - omab flash mälu ja mängib mp3-faile. Aga sellest pole lugu - kingitud hobuse suhu ei vaadata. Esimesed kasutuspäevad on tõestanud, et iPod Shuffle ajab asja ära. Heli mängib kvaliteetselt ja piisavalt valjult. Faile mahutab 512 MB mahus. Vidin ise on pisike ja kerge ning mahub eduliselt igasse taskusse. Esialgu tundub peamiseks puuduseks olevat asjaolu, et iPod täätab üksnes iTunes'iga. See tähendab, et iPodi arvutiga ühendades hüppab iTunes lahti ja faile saab vidinale laadida üksnes selle tarkvara kaudu. Tavaline drag-and-drop justkui ei tööta. Vähemasti esialgu tundub nii. Ja pärast kõigi arvutis olevate mp3-failide iTunes'i laadimist on õigeid laule sealt väga keeruline leida. Möönan, et ma võibolla ei ole süsteemile veel päris täpselt pihta saanud. Võimalik, et tegelikult on kõik väga lihtne ja mina olen rumal.

Ei testisin jubinat ka "keerulisemates" oludes - rattaga sõites. Varasemalt on ratta sõidu ajal muusika kuulamisel probleemiks olnud mühisev tuul, mis muusika vaevu kuuldavaks muudab. iPodiga oli sama lugu, kuigi tausta müra kostus muusikast üle mõnevõrra vähem.

Nüüd jääb üle oodata, kas Telleri mure iPodiga ka minu jubinal välja lööb.

Miami Ricky

Viimasel ajal olen tavapäratult palju filmidest kirjutanud. Kunagi kaalusin kogunisti eraldi ajaveebi üles sättmist selleks, et välja selgitada, kui palju filme ma aasta jooksul läbi vaatan. Ei ole seda veel siiski teinud.

Möödunud reedel käisin Miami Vice'i vaatamas. Mul on mingisugused hägused mälestused ka filmi algmaterjaliks olevast 80ndate kultusseriaalist, mis tõstis seninägematutesse populaarsuse kõrgustesse nii Don Johnson'i kui ka Ferrari. Muidugi...Ferrari oli kõva sõna ka enne, aga veel kõvem sõna peale MV-d. Ega ma Miami Vice uus versiooni kohta ei tahagi midagi kirjutada. Ma ei oska sellest filmist midagi arvata. Vaimustust minus igatahes ei tekkinud. Colin Farrell ja Jamie Foxx ei olnud usutavad. Kuidagi puised ja pingutatud tundusid. Ja rõhutatult "coolid". Linateos ise oli laisk ja uimane...aktsionit ja pinget oodatust oluliselt vähem. Oodatust oluliselt rohkem oli seksi. Filmi vast kõige positiivsemaks osaks oli režisööri ja operaatori koostöö. Film oli väga hästi filmitud. Kaamera nurgad, pildi teravusega mängimine...see kõik oli nauditav. Automaatrelvade tärin kõlas ka teistmoodi...omapäraselt. Kui just ei pea, ära vaata. Filmirežii üliõpilastele peaks film õppematerjali siiski pakkuma.

Eile olin jälle kinos. Päris hilisel seanssil. Vaatamas pildirida Talladega Nights: The Ballad of Ricky Bobby. Peaosas üks minu viimase aja lemmik koomikuid Will Ferrell. Film meeldis. Sain mõnusalt naeru mugistada. Kohati absurdi kalduv huumor on vägagi minu meele järele. Ja seda pakuti ohtralt. Tegemist on tõsise hea tuju filmiga. Kes näinud Ancorman'i, naudib ka seda.

Ja muide...üle pika-pika aja näidati mõlema filmi ette ka tõsiselt huvipakkuva filmi treilerit. Nimelt Borat tuleb filmiga Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan. Soovitan kindlasti treilereid ka oma silmaga vaadata ning Borati veebile pilk peale heita.

Kuidas see käis?

A. Rüütel Presidenti Kantseli vahendusel (Äripäev online):
Oleme president Bushiga korduvalt kohtunud ning meil on alati olnud väga meeldivad vestlused.

Huvitav kuidas? Arno ei oska ju sõnagi inglisemaa keelt. Ja kui meeldiv see vestlus tõlgi vahendusel ikka olla saab.