Kirbuturg

Eile toimus Tallinnas kirbuturg. Käisin ka. Ostsin ühe asja. Raamatu. John Grisham'i "The Rain Maker". Maksis kogunisti 5 krooni. Ingliskeelne. Lisaks raamatutele müüdi kõiksugus kummalisi asju. Ka mööblit ja antiiki. Kõikse rohkem aga riideid. Riideid oleks võinud vähem olla. Riided ei ole huvitavad. Rohkem oleks võinud olla asju, mis ei ole riided.

Back from the dead aka pass on reisidokument

Lähen puhkama. Nagu moodsale inimesel kombeks - välismaale. Aasiasse. Välismaale minemiseks on vaja reisidokumenti st passi. Mul oli pass. Välja antud 1998.a veebruaris. Kehtis kuni 2008.a veebruarini. Korralikud ja endast lugupidavad välismaad nõuavad, et pass kehtiks riiki sisenemisest aravtes veel vähemasti 6 kuud. Minu puhkamiseplaanide puhul ei olnud see tingimus täidetud. Vajasin uut passi. Istusin arvuti taha, ragistasin sõrmenukkidega ja tippisin veebibrauseri aadressi reale www.pass.ee. Uurisin. Uurisin välja, et passi omamine ei ole enam mitte igale kodanikule taskukohane lõbu. Passi tavalises korras (st 30 päevaga) väljastamine maksab 450 krooni ja passi kiiremas korras (st 2 tööpäevaga) väljastamine koguni 900 krooni. Selgus, et moodne pass on biomeetriline ja kiibiga, millele salvestatakse kõiksugu põnevaid andmeid. Hetkel siiski üksnes kodaniku näokujutis, kuid tulevikus ka sõrmejäljed.

Puhkamise alguseni on mul aega. Piisavalt, et 30 päeva oodata. Seetõttu tegin taotluse passi tavalises korras väljastamiseks ja maksin selle eest 450 krooni. Avalduse viisin sisse esmaspäeva hommikul. Kolmapäeva õhtul sain e-kirja, milles teatati, et võin passile järgi tulla. Neljapäeval sain passi kätte. Neljapäeval sain kätte ka teisipäevast kuupäeva kandnud kirja, milles teatati, et taotlus on kättesaadud, seda menetletakse ning pass väljastatakse 30 päeva pärast.

Resümeerides. Enne 900 krooni riigile loovutamist, tasub hoolsasti kaaluda. On tõenäoline, et sama kiiresti saate passi kätte ka oluliselt väiksema raha eest.

PS! Tõstsin pinali sahtlist uuesti laua peale

Ennustus

Nägin unes, et Värnik viskab oda Osaka MM-il 94 meetri kaugusele.

Travel in style

Mihhail Gorbatšovist on saanud Louis Vuitton'i modell. Vahendavad SLÕhtuleht ja New York Times. Arvestades seda, kui palju LV "vidinad" maksavad, on mul hea meel, et Raudse Eesriide langetaja ei sattunud Estonian Air'i Dublin-Tallinn lennule.

Meenutus liiklusjärelevalvest

Olen juba pisut üle aasta automobiili kasutaja olnud, kuid seni olid minu kokkupuuted liikluspolitseiga võrdlemisi põgusad. Viimastel päevadel on kohtumised sagenenud ning erinevalt varasemast olen neid ka "põõsas" varitsemas täheldanud. Möödunud nädalal õnnestus ühel politsenikul mind koguni peatada, et kiiruse ületamise tõttu märkus teha. Karistusest siiski pääsesin ja olen tänulik. Ületamine oli tahtmatu.

Sellega seoses meenus mulle aastate tagune kampaania "Politsei maanteel," mille raames paigutati maantee äärde politseiautode makette. Aktsiooni algusest teatas 21.06.2001.a minut.ee, vahendades Postimehe vastavat uudist. Viis päeva hiljem kirjutas Äripäev, et suurem osa liiklushuligaane manitsema pidanud makettidest on varastatud. Neid oli kokku 10. Hiljem on analoogseid "petekaid" üritatud veelgi teha, kuid ebaõnnestunult.

Kas nüüd aastaid hiljem, et alustatud kampaaniat, mille käigus makettide asemel päris politsenikud mantee äärde sätitakse? Vähemasti nii mulle tundub, kuna ligi aastase aktiivse juhi karjääri jooksul pole ma nii palju patrulle kohanud kui viimase nädala jooksul.

Juhus?

Kasutasin täna ühistransporti. Bussi. Tallinnas. Üle pikema aja taevas särav päike oli bussi loonud sellise pisut jahtunud leiliruumi meenutama atmosfääri. Oli soe. iPod pressis minu kõrvadesse Kanye West'i võimast lugu "Jesus Walks". Ja ühtäkki alustas seal samas jutlust pisut räsitud välimusega venekeelne meesterahvas. Rääkis Jeesusest, rääkis viimasest kohtupäevast, rääkis. Tema rahvuskaaslaste katsed jutlustajat vaikima sundida lõppesid kut tööpäev töötu jaoks - edutult.

Hea, on hea

Suvi ei soosi toas olemist. Olen laisk. Postitused on harvaks jäänud. Loodan selles osas paranemist. Vahepeal käisin Vormsil. Sellest kirjutan lähiajal, kui olen jutu juurde sobivad pildid välja sorteerinud. Seniks meeleolud Pärnu rannast. Ilu.

Vandenõuteooria

Eile ilmus Postimehes Edgar Savisaare artikkel "Kes nõuavad Savisaare tagasiastumist?" Nimetet kirjutises "analüüsis" Edgar tema vastu antud 96 000 allkirja. Läbi peene iroonia ning oma varasemate kangelastegude kordamise jõudis autor tulemusele, mille kohaselt see üritus on justkui läbi kukkunud ning idee autorid ausaid inimesi justkui petnud, kuna allkirjaandjate nimekiri sisaldab 12,2% alaealisi ja mõningaid fantaasianimesid.

Tahtmatult hakkasin mõtlema, mis siis, kui need jaburad fantaasianimed on allkirjaandjate hulka lisanud Edgarile ustavad inimesed? Mis siis, kui elektroonilise allkirjakogumise põhja laskmiseks piisab kõigest põgusast saboteerimisest? Mis siis, kui algatatud aktsiooniga tulevad kaasa alaealised? Kas siis on kõik tehtud asjatult? Kas ühiskonnas millegi liigutamiseks peab hakkama täitma nõuetele vastavaid ankeete? Kas alaealisel ei ole õigust oma arvamusele? Kas Põlvamaa põllumees ei või nõuda pealinna linnapea tagasiastumist? Kas Tallinnas toimuv ei puuduta eestlasi, kes Tallinnas ei ela? Ma tahaks loota, et nii see ei ole.

Ja veel, kas Edgari poolt nimetatud allkirjakampaaniate (Eesti Raudtee ja Narva elektrijaamade müügivastu) läbiviimisel fikseeriti iga alla kirjutanu isikukood, töökoht ja täisnimi?

Natuke meediast

Olen viimasel ajal hajevil olnud. Kevade saabumisega on toimetamist kuidagi väga palju. Väga vähe on niisama istumiseks aega. Tööpäeva lõpu ja öö vahele jääv aeg sisustub justkui iseenesest. Ilusad ilmad soosivad kodust eemal olemist. Seetõttu ongi ajaveebimine pisut unarusse jäänud. Nüüd aga täie rauaga!

Tahtsin teiega jagada kolme meedia kogemust viimastest nädalatest.

1. Kaarel Tarand, Pastaka riiklikud matused
Väga mõtlema panev artikkel käsitsi kirjutamise tulevikust. Hakkasin ka ise mõtlema, millistes olukordades ma käsitsi midagi kirjutan ning jõudsin järeldusele, et nõustun täielikult Kaarel Tarandi artikli sissejuhatuses märgituga

Paljud meist kirjutavad käsitsi veel ainult allkirju, tervituskaarte ja pühendusi raamatusse ning juhuslikke märkmeid kohtades, kus ühtki moodsat tehnikavahendit pole parasjagu käepärast

Kuna minu jaoks muutus arvuti ja sellega kirjutamine kättesaadavaks alles põhikooli viimastes klassides, ei kujuta ma ausalt öeldes isegi ette, kuidas ja mismoodi on arvutiseerumine mõjutanud kaasaja laste käelise kirjutamise oskust. Tõsi ta on, et MSN-i, Rate ja e-posti kasutamine eeldab pigem klaviatuuri kui pastaka kasutamise oskust. Digitaalallkirja üha laienev kasutamisala vähendab vajadust käelist allkirja kasutada. Tunnistan, et allkirja asendamine PIN-koodiga kaarditehigute tegemisel vähendas ka nende situatsioonide arvu, kus ma oma allkirja paberile maalima pean. Tööalaselt "kirjutan" juba täna 90% allkirjadest digitaalselt.

2. Kalle Muuli, Kogukond ja marodäärid
Mul isiklikult on hea meel, et "Pronksöö" tulemusena laialdast kasutamist leidnud marodöörluse mõiste nüüd lõpuks ka lihtsale inimesele lahti seletatud sai. Pisut segaseks jääb muidugi see, mille pagana pärast nimetet selgitus nii hilja ilmus. Kalle Muuli reklaamib artiklis ennast kui kogenud ajaloosaate vaatajat, mistõttu pidi see vastuolu talle justkui ammu teada olema. Mis oleks olnud magusam, kui vahetult pärast lihtsa eestlase marodöörlusega üleujutamist avaliku elu tegelaste kirjaoskamatusele tähelepanu juhtida.

Kinnisvaraarendus

Metsas

PSB

Sattusin eile "kogemata" Pet Shop Boys'i kontserdile. Saku Suurhallis. Plaani minna ei olnud, aga tehti pakkumine, millest keelduda ei saanud. Kontserdiga jäin enam-vähem rahule. Jala sain tatsuma. Üllatas vägagi rohkearvuline publik. Lavasõu osas jäi midagi puudu.

Järgmine peatus: Töö

Olen vahepeal päris muhedat elu elanud. Tööd on parajalt, aga mitte liige palju. Vaba aega ohtralt, et tegeleda meeldivate ja mittetöiste asjadega. Selle tulemusena õnnestus mul eelmisel nädalal laivis näha Metsatöllu, Under Marie'd, Raadio Mariat ja Eliiti. See on 3 kontserti rohkem kui selle aasta esimese kolme kuuga.

Aga nüüd. Mõningane muutus. Töö ujub uksest-aknast lauale, teeb sinna paberihunnikuid ja nõuab igal võimalikul viisil tähelepanu ja aega. Tegelen probleemiga.

Kilukarp revisited

Hale vari

Telekamäng

Käisin täna Rimis. Seal on Mammutipäevad nagu Stockmannis Hullud Päevad või Kaubamajas Osturalli. Sõnaga, hunnikute viisi "odavat" kraami. Muuhulgas pakutakse ka telekamängu kassette. Ehk mäletate neid kollaseid plastmassist karpe, mida kuskilt saadud imemasinasse pressiti, et siis nõiutult teleka ees 2D-mänge mängida. Ma pole juba ammu neid karpe kuskil müügis näinud, kuid nüüd äkki Eesti ühesuuremas kaubandusketis. Kel telekmäng kuskil kapis tolmu kogumas võib oma samud nüüd Rimisse seada ning värskemaid mänge soetada. Nii peaks ära kaduma igasugune vajadus endale Playstation 3-e soetada:)

Stairway to Heaven

Tervitused NYC-sse

Tallinn, 2007

Winner takes it all!

Larry Birkhead, konkursi "Kes tahab saada Anna Nicole Smith'i tütre isaks?" võitja

Andrus Veerpalu, olümpiavõitja

Hea algus

Valmised on ammu-ammu läbi. Uus rahvasaadikute seltskond nühib juba teist nädalat Toompea lossi istungisaali toole. Ja edukalt. Esimesed "pärlid" on Riigikogu stenogrammidessegi juba jõudnud. Väike näide.

Esmaspäev, 9. aprill 2007
/.../
Meelis Atonen: Aitäh, proua juhataja! Ma mõtlesin, et ma sündsustundest ei küsi, aga ma vaatasin, et minu vana sõber Mart Laar puudub jälle. Kas tal on mõni lähetus?
Ene Ergma: Jätkame tööd. Teil on võimalus küsida Mart Laari käest ise. /.../

Kalamaja linnumaja

Blogi, mu arm

Ma ilmselt ei liialda, kui väidan, et interneti avarustes ringleb umbes 50 - 70 miljonit erinevat blogi ning iga päev tekib neid ca 100 000 juurde. Väga palju lugemist väga paljudele inimestele. Aga kuidas tekitada oma blogile lugejaid? Pole just lihtne nii suurest massist silma jääda. targemad ja vähem targemad on koostanud pikemaid ja lühemaid nimekirju trikkidest, mis justkui imeväel sinu ajaveebi populaarseks muudavad (näide). Paraku on see kõik köömes triki kõrval, mille "leiutas" 21-aastane Erika Hirata. Tema trikk oli selline.

Igamehe Mona Lisa

Kindlasti teab suurem osa maakeral ringi kakerdavast tsiviliseeritud inimmassist Leonardo da Vinci kuulsat maali "Mona Lisa". Mina tean ka. Tean ka seda, et maal kuulub Prantsusmaale ning kaunistab Louver'i muuseumi seina. Aga, mida teha siis, kui tahaks Mona Lisat ka oma kodu seina kaunistama? Üks võimalus on naelutada maali repro sobiva seina sobivasse kohta. Teine võimalus Leonardo töö ise järgi maalida. Nagu selgub, ei ole selleks vaja lõuendit ega värve soetada. Piisab kui oma arvutis käivitada iga Microsoft Windows versiooniga kaasa tolgendav Paint, haarata kätte arvuti enda küljes tolgendav hiir ning tuld anda. Kuidas see kõik täpselt välja näeks, demonstreerib järgmine õppevideo:

Facts of Life

Kaubanduskeskus.

Laps: Mulle meeldivad punased juuksed. Ema, miks mul on kollased juuksed mitte punased?
Ema: Sest ma ei osanud punaste juustega last teha.
Laps: Tahan punaseid juukseid.

Täna on hea

4:0

Ma ei taha midagi öelda. Polegi midagi öelda.

Postimees Online

Postimees: Kommetaarita kommentaar

Postimees Online'i avalehel ilutseb hetkel uudis "IRL teatas valmidusest loobuda välisministri portfellist". Suure pealkirja all selgitatakse, et uudist on täiendatud kell 13.34 - lisatud Reformierakonna kommetaar.

Uudisest endast võime aga lugeda:
"Reformierakonna peasekretär Kristen Michal ei soovinud tehtud pakkumist lähemalt kommenteerida..."

Kommetaari seega justkui polegi.

Kevad Tallinnas

Ekspress Grupp läheb börsile

Möödunud aasta oktoobris kirjutasin, et kaalun Olympic Enterteinment Group'i IPO-l osalemist. Ja kaalusingi. Kaalusin niimoodi, et otsustasin osaleda. Tookord oli otsus õige. OEG aktsia hind on jõudsalt kasvanud, kuigi viimastel nädalatel/kuudel on märgata teatud langust. Aga see käib kogu Tallinna Börsi, ning mis seal salata, ka globaalsete turgude kohta. Aga see pole hetkel oluline.

Esmaspäeval teatas peavoolumeedia, et Hans H. Luik on otsustanud ka Ekspress Grupi börsile viia. Tore. Asjaarmastajad ja asjatundjad lahkvad IPO-l osalemise plusse ja miinuseid portaalides tarkinvestor.ee ja lhv.ee. Tänases Postimehes on avaldatud Mart Kadastiku arvamus EG IPO kohta, milles herr Kadastik leiab, et EG eest küsitakse liigkallist hinda. Tuleb muidugi arvestada, et Kadastik on EG peamise kohaliku konkurendi nö Postimehe Grupi juht. samas, hinda peavad kalliks teisedki. Aga ka see pole hetkel oluline.

Oluline on hoopis see, et kui teil, armsad lugejad, peaks tekkima soov langetada kaalutletud otsus IPO-l osalemise kohta ning otsustate IPO materjalides viidatud Hansapanga klienditoe numbrile helistades endale prospekti koju tellida, siis olge tähelepanelikud. Kahel juhul kolmest saate prospekti asemel selle maakeelse kokkuvõtte. Ja seda isegi siis, kui olete kõnet tehes korduvalt rõhutanud, et soovite "seda suurt ja mahukat inglisemaa keelset dokumenti". Minuga EG ja nii mõnegi teise IPO puhul on juhtunud.

Ja nüüd midagi täpselt samasugust!

Reedel ostsin endale CD-plaadi. Queen. The Platinum Collection: Greatest Hits I, II & III. Ma olen juba mõnda aega olnud kerges Queeni lummuses. Millegi pärast on just praegu paljud lood eriliselt meeldima hakanud. Võibolla olen vanaks jäänud:) Võibolla olen aga hoopis "paremaks" läinud. Võibolla on Queen paremaks läinud. Midagi igatahes on juhtunud. Praegu käivitan ennast järgmise klassikuga:



Teatud sarnasused eelneva looga on Vaiko Eplik & Eliit - Pedajas palal.

Hr Mina Ka

Ajaveebinduse värvikirevas maailmas on tekkinud omamoodi subkultuur st teatud släng ja tavad. Üheks selliseks tavaks on koos ajaveebi tehtava sissekandega ühtalsi avalikkusele teada anda, millega sa lisaks ajaveebimisele parasjagu tegeled. Nii märgitakse ära muusika, mida kuulad, film, mida vaatad või raamat, mida loed. Mina kuulan ja vaatan seda:



Selle pilliloo puhul on sõnum oluline. Sõnumi leiab siit.

Lastetus

Delfi teatas loetud päevad tagasi, et uue võimuliidu sünniga koos kehtestatakse Eestis kaudne lastetusmaks. Teisisõnu on koalitsiooniläbirääkimisi pidavad erakonnad kokkuleppinud, et maksuvabastus, mis seni eeldas vähemalt 2 lapse olemasolu, rakendub nüüd ka 1 lapse puhul. Seega, kui eeldada meedias avaldatud info õigsust, on faktiliselt tekkimas olukord, kus laste arvuga seotud maksuvabastust ei saa nautida vaid need, kellel lapsi üldse pole.

Tõsi, lastetusmaksuks, isegi kaudseks, ei saa seda siiski nimetada. Kehtiv seadus ei anna kahe ja enama lapse puhul täiendava maksuvaba tulu arvestamise võimlust mitte mõlemale vaid üksnes ühele vanemale. Seega on täna ja ilmselt ka tulevikus "lastetusmaksuga" koormatud ka need inimesed, kellel laps või lapsed olemas. Kokkuvõtvalt - lastetusmaksu, isegi kaudset ei tule. Paanikaks ei ole põhjust.

Stockholm

Tehtud?

Seekordsed parlamendi valmised on seljataga. Vasakjõud on seljatatud. Arhiivide huvides olgu siinkohal toodud ka valmistulemused:

Valimishitt

30 minuti pärast hakkavad selguma 2007.a parlamendivalmiste tulemused. Mina isiklikult ootan tulemusi huviga. Kodanikuna ei saagi mul ükskõik olla, kes ja kuidas Eestit järgmise 4 aasta jooksul juhib. Valmissaaga lõpetuseks on õige meenutad möödunud kampaaniaperioodi vaieldamatut hitti:

Ajaloo huvides

Eestis on mõned tunnid tagasi lõppenud maailma esimesed parlamendi valimised, kus oli võimalik oma hääl ka elektrooniliselt anda. Ajalukku läks 30 275 eestlast. Mina nende hulgas.

Poliitreklaam

Ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada. Pesupulbri, kodukeemia ning hügieenitarvete reklaamid on elutoas helendava telekapurgi ekraanilt taandunud. Asemel virvendavad ja helgivad poliitreklaamid. Ei ole küll teada, mis on see toode või teenus, mida need reklaamid ostma ja tarbima peaksid meelitama. Tundub, et poliitreklaamid on pigem suunatud vaataja "valduses" oleva toote - hääle - saamiseks. Seega justkui teistpidi eesmärgiga reklaamid - ei pakuta vaatajale midagi, vaid hoopis soovitakse vaatajalt midagi.

Poliitreklaame vaadates jääb paratamatult mulje, et Keskerakond on selles sektoris trendiloojaks. Nad on endale rabanud kõik loosungid, mida ka teised kasutada sooviksid. Olgu siin ühe näitena viidatud kasvõi Savisaare "rahakambri" reklaamile ja SDE Ivari Padari reklaamile. Jättes oma isiklikud poliitilised eelistused kõrvale olen sunnitud tõdema, et ninasarvikute reklaamid on kõige mõjusamad. Juba täna võib väita, et nendes klippides kasutatud väljendid on jõudnud paljude noorte ja vanade igapäevasesse keelekasutusse. Ei möödu vaata, et päevagi, kui kuskilt ei kuuleks "Tehtud!" või "Teeme ära, kui valid Keskerakonna!". Mõneti hüpnootiline. Ei saa mainimata jätta, et KEsk on pea ainuke erakond, kes kulutab märkimisväärset raha konkurendi reklaami mahategemisele. Eeskujulik.

Täiesti arusaamatuks jäävad SDE reklaamid. Ärapanija kriitikat "öökullireklaami" aadressil võib tegelikult laiendada kogu SDE telekampaaniale. Kas nad tõepoolest loodavad selliste reklaamidega hääli saada? Ei pea just reklaami- ega telespets olema, et märgata nende olematut kvaliteeti ja puuduvat mõju. Kui raha tootmiseks ei jätkunud, oleks võinud pigem keskenduda ühe-kahe väga hea reklaami tegemisele ja kedrata neid.

Rahvaliidu reklaamid järgivad Keskerakonna joont. Kontseptsioonid on kohati väga sarnased. Huvitav, kas tahtlikult või tahtmatult. Kohalikul meedial oleks tegelikult praegu passlik tõstata küsimus presidendivalimiste eel furuoori tekitanud Kera-paktist. Mis sellest saanud on?

IRL reklaamide puhul saab vähese vaevaga tõmmata paralleeli Matrixi triloogia esimese osaga. Selleski oli stseen, kus Neo ja Morpheus seisvad valges ruumis ning äkitselt hakkab ümberringi igasugu asju ilmuma ja kaduma. Kes filmi näinud, teab, millest jutt.

Reformi reklaamid on klassikalised, kuid märgatava keskerakondliku mõjuga. Ansip on seejuures kehastunud rahvaisa-Savisaareks. Eriti kohatult mõjub reklaam Ansip vs pensionärid. Enam piinlikumat kontseptsiooni annab välja mõelda. Samas pärineb REformi repertuaarist ka vaata, et kõige parem reklaam - Masuvaba reede.

Kokku ei võta. Aga kergem hakkas küll.

Keskkonnasõbralik tegu

Logisin täna ennast E-arvete portaali ja tellisin nii palju e-arveid kui veel võimalik. Nii andsin oma panuse e-elu edendamisse E-Eestis ja mis seal salata, väikese panuse ka keskkonna säästmisesse ja rohelise maakera säilimisse. Pealegi, ajapikku olen asunud arvamusele, et e-arved on mugavamad. Tihtipeale kipuvad paberarved enne maksetähtpäeva ära kaduma. E-arve on aga igast internetiga varustatud arvutist ilusti kättesaadav.

Kaunist sõbrapäeva!

Lisaks lihtsatele eestlastele rõõmustavad sõbrapäeva puhul ka ametiastused. Nii avanes Maa-ameti koduleheküljel täna selline kaunis pilt.

Siinkohal olgu täpsustavalt märgitud, et tavapäraselt on sama lehte kevad-suvise maapinnaga sarnaselt roheline.

Kangro kangus

Oma jagu vett on sellest ajast merre voolanud, kui kohalikus meedias kedrati Tauno Kanro, Jüri Ratase, Keskerakonna, skulptorite ja "fiktiivse" konkursi teemat. Nüüd on rahunetud ja ilmselt on see teema ajalehtede ja uudistesaadete toimetajate märkmikest mõneks ajaks mahakriipsutatud. Aga küll sellest teemast veel rääkida jõutakse. Monumendi püstitamine on ju veel ees.

Kuidagi teenimatult, vähemasti minu hinnangul, on selles virr-varris nahutada saanud Tauno Kangro ise. Mindud on koguni nii kaugele, et Kangro õpetaja on teinud avaldusi, mille kohaselt Kangro pole üldsegi õige skupltor ning sai üksnes tema hea südame tõttu diplomi kätte. Jama. Mind tarbijana ei huvita vähimalgi määral, kas üldse ja kuidas Kangro diplomi saanud on. Fakt on see, et seda, mida ta teeb, oskab ta ka müüa ja hästi. Fakt on ka see, et tema tööd inimestele meeldivad. Ning kui on ostjaid, küll siis on kunstil ka mingi väärtus. Egas kunst peagi seisnema üksnes purki roojamises. Kaugel sellest. Ka kunst, mis müüb, on kunst.

Kangrole ei saa ette heita, et ta kõiki abinõusid tarvitusele võttes on otsustanud oma idee ellu viia. Kui selleks oli tarvis Keskerakonda astuda või kuskil meeletult lobi teha, siis see tema poolt ka tehtud sai. Skulptorite kiibitsemine sellega seoses on kohatu. Tegelik probleem on pigem selles, et Eestis on selliselt toimides võimalik tulemuseni jõuda. See tähendab, et teatud erakonda kuulumine tagab vajalikud kooskõlastused, kinnitused, nõusolekud ja otsused. Tähelepanu peaks pigem pöörama sellele. Mõtetu on siunata oma unistust realiseerivat kujurit ennast.

See, kas Kangro poolt "disainitud" vasest mägi Tallinna lahte sobib või mitte, on iseküsimus. Naljaks, et konkureerivate skulptorite häälepaelad avanesid kritiseerimiseks alles siis, kui idee juba aastaid ringelnud oli. Protestimise viisiks valitud tegevusetus on samuti kummaline. Tallinna linna poolt välja kuulutatud konkursil oleks olnud hoops teistsugune jume, kui tõepoolest oleks sisulised ja konkureerivad tööd esitatud. Sel juhul oleks herr Ratase poolt moodustatud komisjonil oluliselt keerulisem olnud just Kangrot eelistada ja veelgi keerulisem seda valikut põhjendada. Ise mitte midagi tehes ei ole süüdistada kedagi. Kui üks mees välja kuulutatud konkursile korraliku töö esitas ja seeläbi ka konkursi võitis, pole temale justkui midagi ette heita. Etteheiteid tuleks ja peaks pigem tegema sellele masina värgile, mille töö ragina tulemusena see konkurss selliseks fiaskoks kujunes.

Moraal? Moraali justkui polegi. Murelikuks teeb mind see, et Eestis kiputakse kividega loopima inimesi, kes midagi teha üritavad. Ja seda tavaliselt siis, kui tegeliku teoni juba praktiliselt jõutud on. Minu hinnangul on sama lugu Sakala keskuse teemaga. Arhitektuuri meistriteos sai temast siis, kui kuvalda on praktiliselt seina löödud. Aga see on juba teine teema.

Glamuur vs halb erootika

SLÕhtuleht teatas täna, et Eesti "staarajakirjanik" Katrin Lust-Bucanan pürgib modelliks. Katrini straadistaatus tuleneb asjaolust, et on Kroonikale kirjutanud lugusid oma kohtumistest välismaa staaridega ning olnud filmis The Holiday Cameron Diaz'e kehadublandiks. Seda on rohkem, kui suurele osale lihtsatest Eesti neiudest jõukohane. Selliste trikkide eest võib siin ennast staariks nimetada küll.

Et Katrini pürgimised ei jääks lihtsalt faktiks paberil või kohalikul veebilehel, annan teile, kallid lugejad, võimaluse oma silmaga uurida, kuidas Katrin ennast modelliks "müüb". Nagu näha on Katrini anneteks muuhulgas alastus, pesu ja glamuur. Samuti saame teada, et Katrin ei ole varem glamuurmodellindusega tegelenud. Lisatud piltide põhjal on aga selge, et glamuuri tunneb tütarlaps nagu oma peopesa.

Super Bowl - ameerika unelm

Vaatasin eile öösel (loe: täna varahommikul) esimest korda imelooma nimega Super Bowl. Teadjamad juba noogutavad äratundvalt ning pobisevad midagi Ameerikast, jalgpallist ja hirmakallistest reklaamidest. Ja, see kõik on õige. Ameerikat ja jalgpalli nägin ülekannet vaadates isegi. Reklaame aga mitte. Eurooplastele neid otse ei näidatud. Internetis on klipid aga kenasti üleval ning igaühel võimalik neid meistriteoseid vaadata. Ühe ilmekama, tõsi, mitte sellele aastase, reklaami panen ka siia.

Mäng ise oli meeleolukas. Ameerika jalgpall üldse on päris meeleolukas. Olen viimasel ajal selle mängu reeglitesse ja oelmusse põhjalikumalt süvenenud. Seda eelkõige põhjusel, et Viasat Sport 3 näitas NFL-i lõppenud hooaja mänge. Ameerika jalgpalli vastu tekkis mul huvi siis, kui ka Eestis vastav meeskond tegutses ning Soome liigas "ilma" tegi. Siiski lõppes see pidu kiirelt. Ei tea küll täpselt, mis põhjusel. Täna tegutseb ameerika jalgpalli meeskonna asemel Eestis rugby meeskond.

Missy Elliott tuleb Tallinna!

EPL teatab, et 8. juulil käesoleval aastal annab tallinnas Lilleküla staadionil kontserdi Missy Elliott - vaieldamatult üks jõulisemaid naishippareidhoppareid, kelle anne ei peitu üksnes võimes artistina edetabeleid ehtida. Lisaks produtseerib Missy vägagi peent muusikat.

Tavaliselt

The problem with the oridinary people is that they are just too fucking ordinary.

E-valija argipäev

2007.a jaanuaris logis Eesti e-inimene eesti.ee portaali kasutades sini-halli-valget isikutunnistust. Nimetet portaalis toimetas e-inimene oma eesti.ee e-posti aadressi ümbersuunamise (kui tal see mingil e-põhjusel veel tegemata juhtus olema) ning "tellis" endale e-valijakaardi. E-valijakaart asendab tavapärast valijakaarti selle erinevusega, et saabub ilma keskonnavaenuliku Eesti Posti abita e-postkasti.

Nüüd on e-valijaks kehastunud e-inimene märtsis toimuvateks e-valimisteks valmis.

PS! Kas rohkeid "e-" liitega varustatud eestikeelseid sõnu arvestades ei oleks õige eesti inimest hoopiski e-inimeseks nimetama hakata?

Eurovisioon

Vaatasin laupäeval vanast harjumusest ka meie käesoleva aasta Eurohitid ära. Kõrva kostitati üllatavalt halvakavliteedilise popiga. Ütlen kohe, et lugude "tellimine" ennast ära ei tasunud. Midagi särvat ei produtseeritud. Eriti jäi pudeliharjana kõrva kriipima Soul Militia panus euroedusse. Tean, et härrad on oluliselt paremaid lugusid kirjutanud. Seekord, aga jäi Paadamil vist neile ütlemata, et tegemist laulu- mitte tantsuvõistlusega.

Positiivse poole pealt jäid esimesel kuulamisel meelde Paradiisi Gängi, 2QS & Linda ning perekond Etti lood.

Aitäh, Kiur!

Soolise võrdõiguslikkuse volinik on nüüdseks juba aastakse Eesti Vabariigis mürgeldanud. Tundub, et sood on meil võrdsed - aasta jooksul on laekunud ca 50 kaebust. Nii 1 kaebus nädalas. Pole just palju tööd 2 inimese jaoks st volinik ja tema nõunik. Mõlemad sümpaatsed preilid. Aga see kõik polegi nii oluline. Oluline on see, et täna õhtsuses saates "Kahvel" küsis Kiur Aarma soolise võrdõiguslikkuse volinikult küsimuse, mis mind sellesamuse võrdõiguslikkusega seoses kõige huvitanud on - kas Eesti ööklubid panevad toime soolist diskrimineerimist võimaldades neiudel klubidesse tasuta ja noormeestel tasu eest pääseda? Volinik arvas, et diskrimineerimine võib see olla küll. Euroopas ongi. Aga Eestis pole ühtegi sellist kaebust saanud lõpuni menetleda, kuna ühegi konkreetse ööklubi suhtes sellist kaebust pole. Võiks olla. Loodan, et tuleb. Ehk ületab voliniku tegevus siis ka sisuliselt uudiskünnise ja lihtne inimene näeb samuti tema töö vilju.

Seitsmesed uudised reporteristuvad

Tänases TV3e "Seitsmestes uudistes " oli lõik Eesti ajaloo suurimast lotovõidust. Täpsemalt sellest, kuidas võitja Eesti Loto kontoris võitu vormistamas käis. Võitja range nõudmine oli, et tema isik saladuseks jääks. Sellel vaatamata üritas Tv3e kaameramees teda tabada ning suurema osa videomaterjalist moodustas pilt, mis tekib siis, kui kaamera objektiivi kattab harali sõrmedega käsi. Vägistav ajakirjandus on vast korrektne termin sellise fenomeni iseloomustamiseks. On mõistetav, et kadedusest paktavas Eestis ei soovi lihtsast inimesest miljonäriks kerkinu oma isikut avaldada. Sellist soovi võiks ajakirjandus ka austada. Ei ole vaja sõrmede vahelt filmida. TV3e mõnigaseks tunnustuseks võib öelda, et viimaks tabatud kaadril võitjast oli nägu säbruliseks muudetud.

Anektoot

Kes teeks anektoodi sellest, kuidas Pille Minev ja Triin Tulev kokku said? Mingi seos neil juba on olnud.

Eesti maata eestlane

Äripäev Online (linki ei saa pakkuda, kuna ÄP veeb on...ämmmm...imelik) teatas mõned päevad tagasi, et 60% Ruhnu saarest kuulub rootslastele. Iseenesest tühine fakt. Demokraatlik-kapitalistlik-integreeruv-globaliseeruvas maailma täiesti tavapärane - inimene omab maad seal, kus tahab. Eestlased ostavad kortereid Türki, villasid Hispaaniasse ja majasid Horvaatiasse. Seal on päike. Tõsi, Ruhnu saare "kuuluvus" ei seondu mitte rootslaste kujuteldamatu vajadusega päikest võtta, vaid nõukogude okupatsioonist paraneva Eesti raviprotseduuri - omandireformi - tulemusega.

Ruhnu lugu lugedes tabasin end mõttelt - õigupoolest kellele Eesti kuulub? Kes on Eesti "omanikud"? Kas eestlased? Või soomlased? Või rootslased? Viskaksin siinkohal kinda uurivale ajakirjandusele - uurige välja, kui suurt osa Eestist eestlane omab ja, kas päev, mil oleme maata eestlased, on veel kaugel.

Lugedes tuhandeid artikleid kinnisvara maaniast ja selle võimalikust lõpust võib siiski väita, et Eesti maata eestlasi jääb aiva vähemaks. Mina olen Eesti maata eestlane.

Superman

Hoiatus! Kui teile peaks kunagi pakutama võimalust vaadata filmi Superman Returns või teil peaks tekkima kiusatus nimetatud filmi videolaenutusest laenutada või internetist tõmmata või koguni osta, siis jookske enne kiirelt minema kui tegudeni jõuate. Eelnev ei kehti nende kohta, kes aeg-ajalt enese lõbustamiseks halbu filme vaatavad või kellele meeldib absurdiulme. See film ei olnud kohe üldse "usutav". Muidugi, nii nagu jõuluvana, ei ole ka Supermani olemas, kuid üldreeglina saab ka väljamõeldist "usutavana" kujutada. Supermani viimases filmirullis oli aga vint sellises ulatuses ülekeeratud, et suurema osa ajast tule tahtmatult "no, kamoon" hõisata.

Täiendus: Siiski pole halba ilma heata. Väga hea rolli tegid Kevin Spacey Lex Luhtorina ja Parker Posey Kitty Kowalskina. Kitty ja Lexi tegelaskujud olid filmi vaieldamatud pärlid

Tehke oma pakkumine!

Käisin reedel ööklubis. Kahes koguni, kui lõpuni aus olla. Tavapärasest erinevaks tegi ööklubi külastuse asjaolu, et esmakordselt soovis kaasklubiline omandada riideeset, mida ma parasjagu seljas kandsin. Ja seda raha eest. Ma ei müünud, kuna pakkujal ei olnud lahendust probleemile, mis tekkinuks mul ilma selle riideesemeta.

Anne

Anne viskus tugitoolile, krahmas laualt puldi ja käivitas televiisori. Kell oli 19:04. Õues oli pime. Oli talv. Jaanuar, kui päris täpne olla. Helendav ekraan tõi tuppa hubast valgust. Ükski tuli ei põlenud. Anne oli kokkuhoidlik. Ta ei armastanud asjatult kulutada. Seetõttu oli tema ühetoaline korter peaaegu alati pime. Anne arvas, et elekter on liiga kallis. Seetõttu vaatas ta ka televiisori harva. Üksnes valitud saateid. Võimaluse korral sättis ta ennast põnevamate filmide või programmide ajaks külla kõrvaltrepikojas elavale sõbrannale. Sel päeval ei olnud sõbrannat kodus. Oli kolmapäev. Kolmapäeviti käis Gerli trennis. Aeroobikas. Annele aeroobika ei meeldi. Talle ei meeldi üldse sport. Sport paneb inimese higistama ja higistada Annele ei meeldi. Seepärast ei meeldi Annele ka saunad.

Anne vahetas närviliselt kanaleid. Film, mida ta vaadata kavatses, jäeti tehnliselt põhjustel näitamata. Selgus, et subtiitreid ei saadud tööle. Telediktor vabandas viisakalt ja teatas, et planeeritud filmi asemel näidatakse teist filmi. Seda teist oli Anne juba näinud. Anne oli vihane. Ta tõusis tugitoolilt, pani televiisori kinni ja sammus akna juurde. Anne mõtles ja vaatas õue. Anne tahtis midagi ette võtta selle kohtuva ebaõigluse suhtes. Ta oli asjatult mitu minutit elektrit kulutanud. Ja raha. Anne otsustas tegutseda.

2007 and counting

Mul on rõõm teatada, et maakera on veel ühe aasta ümber päikese suutnud tiirutada ilma päikesele langemata. Samuti ei ole koduplaneedile maandunud ühtegi taevast kivikamakat, tulnukate poolt leiutatud imemasinat (seda ma muidugi pärisel kinnitada ei saa) ega muud, mis maailma lõpu või 10 000 aastat ikaldust kaasa oleks toonud. Rõõm ja headus olgu meiega.

Ühtegi uus-aasta-lubadust ma andnud ei ole. Ja ilmselt ei anna ka. Plaane pean küll. Tahaks toredaid asju teha, rikkaks saada ja kogeda. Kogemused rikastavad inimest nagu rahagi:) Õnn aga pole väidetavalt rahas. Ehk on siis kogemustes. Või toredates asjades.

Kes veel ei tea, mis temaga 2007.a juhtub, siis kõik vastused on siin.