Ilus kirjandus

Ei mäletagi, millal ma täpselt viimase ilusat kirjandust sisaldava tükise läbi lugesin. Ilmselt oli see hirmammu. Vast koguni aastaid tagasi. Põhjuseks ilmselt kooliajal tekkinud lugemistülgastus, kuna suhteliselt pingelistel sessiperioodidel tuli suhteliselt suur hunnik erinevaid paberilehti läbi lugeda. Seetõttu tundus sinna otsa veel mõne ilusa kirjanduse raamatu läbilugemine suisa masohhismis ilminguna. Aga...ajad on muutnud. Mõned päevad tagasi ühes raamatupoes riiulite vahel ringi luusides ei suutnud ma vastu panna kiusatusele, mis tekkis taskukohase hinnaga seltsimees Kenderi "Pangapettust" nähes. Otsustasin minna riskile ja soetada nimetatud teose. Nüüd olen seda mõned päevad ka lugenud. Nagu valge inimene (olgu siinjuures märgitud, et tähistus "valge inimene" ei oma selles kontekstis mitte rassistlikku tähendust vaid viitab pigem teatud normaalsusele elustiilis, mistõttu ka mustanahaline võib olla "valge inimene" selles kontekstis)...pärast tööd ja enne uinumist. Ja hea on. Raamat on hea.