Hooaeg algas

Alustasin eile tänavust rattaspordihooaega. Lõin talvel seisnud jalgratta läikima, õlitasin liikuvad osad ning pumpasin õhukummidesse õhku. Seejärel sättisin end sobivalt riide, pistsin muusikamasina vesti tasku ja alusasin rattal kulgemist Pirita poole. Promenaadil oli inimesi ohtralt - nii jala, rullidel kui ka ratastel. Esimese hooga ei hakanud ma üle pinguta ja tegin üksnes 20 km otsa. Täitsa mõnus oli. Loodetavasti õnnestub mul lähiajal ka rattamisvarustust riiete osas täiendada. Pehmendusega püksid kuluksid marjaks ära:)

Ilmingud

Kevade saabumisega on kohale jõudnud ka kevadväsimus - iga-aastane gripilaadne probleem, mis õhtul varakult haigutama ja hommikul raskelt tõusma paneb. Mina olen ka väsinud. Vägagi. Seepärast on ajaveebi sissekanded ka mõnevõrra viibinud. Üritan ennast lähiajal vitamiine sööma sundida. Ehk siis hakkab imesid juhtuma.

Seni väike märkus Pärnust. Külastasin suveks valmistuvat kuurortlinna möödunud nädalavahetusel. Imelikul kombel on seal levima hakkanud joomise imiteerimine st mehed tahavad hirmsalt napsu võtta ja kokku lüüa aga pitsid ei tühjene. Ühest 4cl viinapitsist jätkub 3-4 ringiks. Õhtu edenedes muutub kogu protsess juba päris koomiliseks - lüüakse küll kokku aga pitsist mitte joomist üritatakse vaikselt varjata. Mittejoomine on ilmselt piinlikuks muutunud ja joomine ka. Kes lähiajal Pärnu läheb - aidake!

Eestlus ei ole surnud

Nädalavahetusel leidis kinnitust, et see, mis kaheksakümnendate lõpus eestlasi käsi taeva poole upitama ja täiel rinnal laulma ajas ei ole kuhugi kadunud. Alo Mattiiseni surematud isamaalised laulud mõjuvad sama innustavalt ka täna. Ilmselt jääb veel pikaks ajaks meelde möödunud reede õhtul toolidel ja hiljem laual õõtsuv seltskond noori, kes kätest kinni hoides täiest kõrist laulu "Ei ole üksi ükski maa" kaasa laulsid.

Suhtelisus

Tallinnas punkti A on oluliselt pikem tee, kui punktist A Tallinna. Mitte kilomeetrite vaid mulje poolest.

Sendimiljonäri argiäev

Mina olen sendimiljonär. Mul miljon senti. Sendid on ilmselt ainuke ühik, mida mul miljon on. Isegi mitu miljonit. Aga kedagi ei huvita. Äripäevast pole helistatud. Kroonikast pole helistatud. Ekspressist pole helistatud. Justist pole helistatud. Keegi pole helistanud sellepärast, et ma sendimiljonär olen. Keegi ei taha teada, kust ma need miljonid sain ja mis ma nendega teha kavatsen. Poes ei imesta keegi, kui ma mõne miljoni müüjale loovutan. Keegi ei vaata kadedalt. Keegi ei pildista. Mnjah. Sendimiljonär ei ole VIP. Mitte Eestis. Ausalt öeldes ei tea ma ühtegi riiki, kus sendimiljonär VIP oleks. Sendimiljonär nagu ei olegi päris miljonär.

Ei tea, mida mul peaks miljon olema, et õige miljonär olla? Kas liire? Jeene? Või...kroone?