Kangro kangus

Oma jagu vett on sellest ajast merre voolanud, kui kohalikus meedias kedrati Tauno Kanro, Jüri Ratase, Keskerakonna, skulptorite ja "fiktiivse" konkursi teemat. Nüüd on rahunetud ja ilmselt on see teema ajalehtede ja uudistesaadete toimetajate märkmikest mõneks ajaks mahakriipsutatud. Aga küll sellest teemast veel rääkida jõutakse. Monumendi püstitamine on ju veel ees.

Kuidagi teenimatult, vähemasti minu hinnangul, on selles virr-varris nahutada saanud Tauno Kangro ise. Mindud on koguni nii kaugele, et Kangro õpetaja on teinud avaldusi, mille kohaselt Kangro pole üldsegi õige skupltor ning sai üksnes tema hea südame tõttu diplomi kätte. Jama. Mind tarbijana ei huvita vähimalgi määral, kas üldse ja kuidas Kangro diplomi saanud on. Fakt on see, et seda, mida ta teeb, oskab ta ka müüa ja hästi. Fakt on ka see, et tema tööd inimestele meeldivad. Ning kui on ostjaid, küll siis on kunstil ka mingi väärtus. Egas kunst peagi seisnema üksnes purki roojamises. Kaugel sellest. Ka kunst, mis müüb, on kunst.

Kangrole ei saa ette heita, et ta kõiki abinõusid tarvitusele võttes on otsustanud oma idee ellu viia. Kui selleks oli tarvis Keskerakonda astuda või kuskil meeletult lobi teha, siis see tema poolt ka tehtud sai. Skulptorite kiibitsemine sellega seoses on kohatu. Tegelik probleem on pigem selles, et Eestis on selliselt toimides võimalik tulemuseni jõuda. See tähendab, et teatud erakonda kuulumine tagab vajalikud kooskõlastused, kinnitused, nõusolekud ja otsused. Tähelepanu peaks pigem pöörama sellele. Mõtetu on siunata oma unistust realiseerivat kujurit ennast.

See, kas Kangro poolt "disainitud" vasest mägi Tallinna lahte sobib või mitte, on iseküsimus. Naljaks, et konkureerivate skulptorite häälepaelad avanesid kritiseerimiseks alles siis, kui idee juba aastaid ringelnud oli. Protestimise viisiks valitud tegevusetus on samuti kummaline. Tallinna linna poolt välja kuulutatud konkursil oleks olnud hoops teistsugune jume, kui tõepoolest oleks sisulised ja konkureerivad tööd esitatud. Sel juhul oleks herr Ratase poolt moodustatud komisjonil oluliselt keerulisem olnud just Kangrot eelistada ja veelgi keerulisem seda valikut põhjendada. Ise mitte midagi tehes ei ole süüdistada kedagi. Kui üks mees välja kuulutatud konkursile korraliku töö esitas ja seeläbi ka konkursi võitis, pole temale justkui midagi ette heita. Etteheiteid tuleks ja peaks pigem tegema sellele masina värgile, mille töö ragina tulemusena see konkurss selliseks fiaskoks kujunes.

Moraal? Moraali justkui polegi. Murelikuks teeb mind see, et Eestis kiputakse kividega loopima inimesi, kes midagi teha üritavad. Ja seda tavaliselt siis, kui tegeliku teoni juba praktiliselt jõutud on. Minu hinnangul on sama lugu Sakala keskuse teemaga. Arhitektuuri meistriteos sai temast siis, kui kuvalda on praktiliselt seina löödud. Aga see on juba teine teema.