Tahtsin teiega jagada kolme meedia kogemust viimastest nädalatest.
1. Kaarel Tarand, Pastaka riiklikud matused
Väga mõtlema panev artikkel käsitsi kirjutamise tulevikust. Hakkasin ka ise mõtlema, millistes olukordades ma käsitsi midagi kirjutan ning jõudsin järeldusele, et nõustun täielikult Kaarel Tarandi artikli sissejuhatuses märgituga
Paljud meist kirjutavad käsitsi veel ainult allkirju, tervituskaarte ja pühendusi raamatusse ning juhuslikke märkmeid kohtades, kus ühtki moodsat tehnikavahendit pole parasjagu käepärast
Kuna minu jaoks muutus arvuti ja sellega kirjutamine kättesaadavaks alles põhikooli viimastes klassides, ei kujuta ma ausalt öeldes isegi ette, kuidas ja mismoodi on arvutiseerumine mõjutanud kaasaja laste käelise kirjutamise oskust. Tõsi ta on, et MSN-i, Rate ja e-posti kasutamine eeldab pigem klaviatuuri kui pastaka kasutamise oskust. Digitaalallkirja üha laienev kasutamisala vähendab vajadust käelist allkirja kasutada. Tunnistan, et allkirja asendamine PIN-koodiga kaarditehigute tegemisel vähendas ka nende situatsioonide arvu, kus ma oma allkirja paberile maalima pean. Tööalaselt "kirjutan" juba täna 90% allkirjadest digitaalselt.2. Kalle Muuli, Kogukond ja marodäärid
Mul isiklikult on hea meel, et "Pronksöö" tulemusena laialdast kasutamist leidnud marodöörluse mõiste nüüd lõpuks ka lihtsale inimesele lahti seletatud sai. Pisut segaseks jääb muidugi see, mille pagana pärast nimetet selgitus nii hilja ilmus. Kalle Muuli reklaamib artiklis ennast kui kogenud ajaloosaate vaatajat, mistõttu pidi see vastuolu talle justkui ammu teada olema. Mis oleks olnud magusam, kui vahetult pärast lihtsa eestlase marodöörlusega üleujutamist avaliku elu tegelaste kirjaoskamatusele tähelepanu juhtida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar