Käisin mina eile R.E.M.-i kontserdil. Esimene nö staaresinemine, mida väisanud olen. Vaatamta kartusele, et bänd uinutab melanhooliliste paladega nagu nende viimase albumi järgi arvata võiks, läks kõik teisiti. 100% puhast energiat, 100% rokki, 100% powerit, 100% emotsiooni. Ühesõnaga ehe rokk. Micheal Stipe oli segu Mick Jagger'ist, flamenkotantsijast ja Public Enemy'st. Härral oli suht selge ettekujutus selles, kuidas rahvas käima tõmmata. Ja rahvas käis. Vähem tuntud hitte saatis sünnis kätteplaks või näpuvise, tuntumaid palasid meeletu mürgel, kisa ja lahtise suuga laulupidu: evvvriipadii hõõõõrts...sammtaiiiims. Nii mõirgas nooremapoolne eestlaskond lava ees.
Kuid olgem ausad, ükski üritus ei kulge ilma tõrvatilkadeta meepotis. Ikka leidus inimloomi, kes ennast maailmanabaks pidades teiste kontserdielamust ära rikkuda üritasid. Üks mees ei pidanud paljuks traktorina läbi rahvamassi esiritta trügimist. Õnneks peatas ta välismaise turvatöötaja taskulambi valgus ja sellega kaasnenud häbitunne. Olin ka ühe teismelise neiu minestamise tunnistajaks. Õhupuudus murdis neiu Brainstormi soojenduse lõppedes. Hea on olla pikk. Õhku jagus!
Uhhhh...ongi kõik. Kirjutada võiks vast veelgi, aga muud loete ilmselt ajalehtedest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar