Laupäevaõhtu eel, ärevil meel

Oli laupäev. Šmigun oli oma ülikehva suusatuse ära teinud. Väljas pimenes. Heliseb telefon. Toru otsas hea sõber ja korterikaaslane. Teatab, et võiks filmiõhtu teha ja pisut õlut juua. Olen nõus. Sõber saabub, kaenlas 24 purki 0,33 l A. Le Coq Premiumit. Kratsin kukalt, aga ei satu paanikasse. Suundume hoopis lähimasse Videoplanetisse ja laenutame 2 DVD-d: Videplaneti TOP-i liidri The Village ja klassiku South Park: Bigger, Longer & Uncut. Olles ületanud tarkvaralised probleemid, toppisime The Village DVD vastavasse pilusse ning asusime nautima selget pilti ja dolby 5.1 heli. Sweet. Möödus 30 minutit. Vaikselt võtab maad hämming: mis kuradi jura see on. Avan 5-nda õlle. Möödub veel 30 minutit ja on selge, et midagi nii halba ei ole ma juba ammu näinud. Avan veel mõned õlled. Film saab läbi. Hingan kergendatult. Nüüd on South Parki kord. Juba esimestest minutitest on selge, et tehtud sai õige valik. Tuttavad laulud, nilbed naljad - just see, mida vaja. Avan 8-nda purgi. Keha annab märku vedeliku üleküllusest. Silma hakkab kinni vajuma. Filmi viimased minutit mööduvadki kergelt tukastades. Lõputiitrid. Tuigun oma tuppa ja kobin voodisse, olles siiski eelnevalt hoolega hambad puhtaks küürinud. Kõik on hea! Uni maitseb hästi. Ärkan ja vaatan ära ka Veerpalu, Mae ja Naruski kehvad suusatused.