Laupäev oli tähtis päev. Toimusid valmised. Rahvas hääletas innukalt ning tulemuseks oli see, et tänavusel juubeli Eurovisioonil Kiievis astub üles lisaks Vanilla Ninjale, kes laval Šveitsi rahvariietes, ka Vanilla Ninja 2 elik Suntribe Eesti oma villases.
Eestlane on möödunud aasta hiigelläbikukkumisest ikkagi üht-teist kõrva taha pannud ning arusaanud, et keskmine eurooplane ei taha kuulata ka paljudele eestlastele endile arusaamatus keeles jorutamist küla- ja metsateedest. Vaja on pauerit, noori neiusid, vinüüle ning värvilist imagot. See peaks müüma. Enapakkumise tulemus selgub mais. Loodame parimat.
Saade ise? ETV populaarseim produktsioon? Olgem ausad, see konservikarp, millest eurolaulud sel aastal välja nopiti, oli vilets. Punnitatult maitsekas, laisk ja kunstlik nagu teismeline neiu Terrariumi seina najal. Iga lavastuse saab õnnestunuks lugeda kui lavastamine sellest välja ei paista. Kui tekib vähemalt illusioon, et kõik oligi nii nagu paistis. Eurovisiooni telesaade aga ei olnud selline. Nöörid ja niidikesed, millega saadet ja selles osalejaid liigutati, paistsid. Jura. Padjasõda oli ainus loomulik asi kogu selles kompotis. Vähemasti paistis loomulik.
Paraku ei ole sa Eurovisiooni kohta midagi öelnud enne, kui sa oled öelnud midagi selles kõlanud laualude kohta. Omadussõnad: igavad, jamad...sitad. Üldiselt. Oli ka erandeid...budistlik-kristlik "11", pop "Moonwalk" ja lahtise käega vastu nägu lajatav "Let's get loud". Viimase autorid-esitajad pannakse ka maikuus bussile ja läkitatakse revolutsiooni after party'le. Aga. Panin tähele, et laululugude probleemiks ei olnud sel aastal mitte heliloojate andetus vaid lauljate küündimatus. Puine inglise keel ja laulja hääleulatusest väljuvate nootide kriiskamine olid märksõnad. Minu jaoks. Laulge eesti keeles, kurat.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar