Ametiraha

Miks Tallinna Ülikooli rektoril on selline ametiraha?


Täiendatud:
Pilt ka siis juurde. Pilt pärineb SLÕhtulehe veebiväljaandest.

Tuuuuuuuuuul

Öö ja päev

Uus on parem

Laenasin mõned nädalad tagasi ühele tuttavale oma "digiseebikarbi", et ta saaks sellega Egiptimaal püramiide pildistada. Saigi. Pildistas muudki ja pildid olid kenad. Keset suurt pildistamismürglit aga leidis keegi loom, et temal seda konkreetset kaamerat oluliselt rohkem vaja on ning näpsas selle. Seetõttu sattusin olukorda, kus olin sunnitud taas digifotograafia imetabasesse maailma sukelduma ning endale uut masinat valima. Esialgu paitasin silmaga säravaid digipeegelkaameraid. Ühte sellist (tänud M-ile) uurisin ka hoopis lähedalt. Meeldis. Kahtluse kaktuse istutas mu hinge aga digipeegelkaamera hind, mis koos tarviliku lisakolaga küündis 13 000 ja enama kroonini. Pisut kogukas investeering minusuguse algaja harrastaja jaoks.

Kuna ma päris seebikarbi tasandile tagasi laskuda ei soovinud, uurisin mis jääb digipeegelkaamerate ja kõige lihtsamate kaamerate vahele. Kaameralt ootasin võimalikult ohtrat optilist zoomi, parajalt piksleid ja võimalust vajadusel ka ise siit sealt mudides pilditegemise protsessi sekkuda. Spetsialistide juhendamisel jõudsin Fuji FinePix S5600 juurde. Täna sain kaamera kätte ja esimesed klõpsudki tehtud. Seni on jätnud asjaliku mulje. Digipeegelkaamerast tuli masin ca 3 korda odavamalt kätte.

Loodetavasti muutub uue kaamera soetamise järgselt ka see ajaveeb pisut "elavamaks" ning juttu kõrvale ilmuvad ka toredad pildid.

Aga mida teeksid sina?

R2-e hommikuprogramm on mulle juba pikema perioodi vältel meeldinud kohati suisa geniaalse muusikavaliku poolest. Tänagi paisati sealt kuulmekanalitsesse midagi tõeliselt head ja mõtlema panevat -> The Flaming Lips - The Yeay Yeah Yeah Song. Siinkohal olgu toodud loo tekst:

If you could blow up the world with the flick of a switch
Would you do it?
If you could make everybody poor just so you could be rich
Would you do it?
If you could watch everybody work while you just lay on your back
Would you do it?
If you could take all the love without giving any back
Would you do it?

And so we cannot know ourselves
Or what we'd really do

If you could make your own money and then give it to everybody
Would you do it?
If you knew all the answers and could give to the masses
Would you do it?
(Yeah yeah yeah yeah/no no no no)
Are you crazy?
It's a very dangerous thing to do exactly what you want
Because you cannot know yourself, or what you'd really do

Hooaeg algas

Alustasin eile tänavust rattaspordihooaega. Lõin talvel seisnud jalgratta läikima, õlitasin liikuvad osad ning pumpasin õhukummidesse õhku. Seejärel sättisin end sobivalt riide, pistsin muusikamasina vesti tasku ja alusasin rattal kulgemist Pirita poole. Promenaadil oli inimesi ohtralt - nii jala, rullidel kui ka ratastel. Esimese hooga ei hakanud ma üle pinguta ja tegin üksnes 20 km otsa. Täitsa mõnus oli. Loodetavasti õnnestub mul lähiajal ka rattamisvarustust riiete osas täiendada. Pehmendusega püksid kuluksid marjaks ära:)

Ilmingud

Kevade saabumisega on kohale jõudnud ka kevadväsimus - iga-aastane gripilaadne probleem, mis õhtul varakult haigutama ja hommikul raskelt tõusma paneb. Mina olen ka väsinud. Vägagi. Seepärast on ajaveebi sissekanded ka mõnevõrra viibinud. Üritan ennast lähiajal vitamiine sööma sundida. Ehk siis hakkab imesid juhtuma.

Seni väike märkus Pärnust. Külastasin suveks valmistuvat kuurortlinna möödunud nädalavahetusel. Imelikul kombel on seal levima hakkanud joomise imiteerimine st mehed tahavad hirmsalt napsu võtta ja kokku lüüa aga pitsid ei tühjene. Ühest 4cl viinapitsist jätkub 3-4 ringiks. Õhtu edenedes muutub kogu protsess juba päris koomiliseks - lüüakse küll kokku aga pitsist mitte joomist üritatakse vaikselt varjata. Mittejoomine on ilmselt piinlikuks muutunud ja joomine ka. Kes lähiajal Pärnu läheb - aidake!

Eestlus ei ole surnud

Nädalavahetusel leidis kinnitust, et see, mis kaheksakümnendate lõpus eestlasi käsi taeva poole upitama ja täiel rinnal laulma ajas ei ole kuhugi kadunud. Alo Mattiiseni surematud isamaalised laulud mõjuvad sama innustavalt ka täna. Ilmselt jääb veel pikaks ajaks meelde möödunud reede õhtul toolidel ja hiljem laual õõtsuv seltskond noori, kes kätest kinni hoides täiest kõrist laulu "Ei ole üksi ükski maa" kaasa laulsid.

Suhtelisus

Tallinnas punkti A on oluliselt pikem tee, kui punktist A Tallinna. Mitte kilomeetrite vaid mulje poolest.

Sendimiljonäri argiäev

Mina olen sendimiljonär. Mul miljon senti. Sendid on ilmselt ainuke ühik, mida mul miljon on. Isegi mitu miljonit. Aga kedagi ei huvita. Äripäevast pole helistatud. Kroonikast pole helistatud. Ekspressist pole helistatud. Justist pole helistatud. Keegi pole helistanud sellepärast, et ma sendimiljonär olen. Keegi ei taha teada, kust ma need miljonid sain ja mis ma nendega teha kavatsen. Poes ei imesta keegi, kui ma mõne miljoni müüjale loovutan. Keegi ei vaata kadedalt. Keegi ei pildista. Mnjah. Sendimiljonär ei ole VIP. Mitte Eestis. Ausalt öeldes ei tea ma ühtegi riiki, kus sendimiljonär VIP oleks. Sendimiljonär nagu ei olegi päris miljonär.

Ei tea, mida mul peaks miljon olema, et õige miljonär olla? Kas liire? Jeene? Või...kroone?