teisipäev, aprill 18, 2006

Eestlus ei ole surnud

Nädalavahetusel leidis kinnitust, et see, mis kaheksakümnendate lõpus eestlasi käsi taeva poole upitama ja täiel rinnal laulma ajas ei ole kuhugi kadunud. Alo Mattiiseni surematud isamaalised laulud mõjuvad sama innustavalt ka täna. Ilmselt jääb veel pikaks ajaks meelde möödunud reede õhtul toolidel ja hiljem laual õõtsuv seltskond noori, kes kätest kinni hoides täiest kõrist laulu "Ei ole üksi ükski maa" kaasa laulsid.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Jääb, jääb kallis sõber... Tõepoolest, eestlus ei ole surnud. Vastupidi. Eestist eemal olles tulevad rahvuslikud tunded veel topelt esile:)