esmaspäev, veebruar 06, 2006

Forget peace for now. We have to show them we're strong

Vastupidiselt sadadele tuhandetele eestlastele, kes laupäeva õhtul nagu naelutatult pärani silmadega Eurovisiooni kohalikku finaali vaatasid, käisin mina kinos. Tahtsin oma silmaga uurida ühte võib-võita-Oscari filmi - Spielbergi "München". Detailidesse laskumata, rääkis film Iisraeli vastusest 1972.a Müncheni olümpiamängude ajal toimunud palestiinlaste terroriaktsioonile, mille käigus tapeti 11 Iisraeli olümpialast.

Teatud seos on "Münchenil" filmiga "Kohe paradiisi!", kuigi tegevused toimuvad erinevatel aastakümnetel. "München" on küll Hollywoodi meisterdatud kook, kuid emotsionaalselt oluliselt nauditavam kui "Kohe paradiisi!". Tegelaste areng oli paremini jälgitav. "Münchenis" öeldi näitletajte kaudu maha mitu olulist tõde, mis Iisraeli-Palestiina situatsiooni tabavalt iseloomustavad.

There is no peace at the end of this

Vaieldamatult üks selle aasta paremaid filmielamusi. Just sisu poolest. Spielberg ise on rahvuselt jutt, mis muudab filmi eriti intrigeerivaks. Õnneks ei võta Spielbergi selles filmis pooli. Olukorrast maalitakse suhteliselt erapooletu pilt - oma õigustuseks saavad sõna nii palestiinlased kui iisraellased. Ja mõlemal on midagi mõtlemapanevat öelda. Film loob pildi, mille kohaselt selles konfliktis "pahasid" ei olegi. Kõik asjaosalised võitlevad oma tõe eest. Kedagi ei saa hukka mõista ja ülistada. Minu austus inimesel või institutsioonile, kelle õnnestub see sasipundar lahti arutada.
We had to take it, because no one would ever give it to us.
Üks tegelane Iisraeli riigi loomisest.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mina ei vaatanud Eurovisiooni, kinos ka ei käinud... hoopis teatris... ja hästi hirmus oli! enam mõnda aega provintsiteatrisse ei lähe ja eile õhtul neutraliseerisin saadud kogemuse kiiresti Linnateatris:)

Anonüümne ütles ...

veel... Minu viimasest CCP elamusest: sa Dnevnoi dozor'i oled näinud? soovitan isegi... aga enne tuleks kodus videos Nochnoj dozor ära vaadata

Projektijuht ütles ...

Tunnistan häbi ja piinlikus tundega, et dozori saaga on mul kogu ulatuses nägemata. Viimane nö venefilm, mida kinos õlle kõrvale vaatasin oli 9. rood. Vene kino ees tuleb aga mütsi kergitada, kunagisest nalja-ja-laste kinost on saanud tõsiselt toretsev ja sisukas filmindus.