Käisin täna segastel asjaoludel teleprogrammi "Kes tahab saada miljonäriks?" salvestusel. Mitte mängijana vaid nö publikuna. Eesmärgiks uurida teletegemise köögipoolt. Etteruttavalt olgu kohe öeldud, et tikkuvõileibu ja apelsinimahla ei pakutud. Šampust ka mitte. Küll aga sai ukse taga stuudiosse pääsemist oodates masinast külma vett plastmasstopsi niristada ja seejärel körist alla kulistada.
Üllataval kombel selgus, et stuudio, kus kogu mürgel toimub, on tegelikult suhteliselt pisike. Mahutab ehk sadakond inimest. Inimesed voolasid tasakesi tribüünidele ja nö publikumanager seletas, et mängijate sõbrad peavad paigutuma tribüünile vastama pääsenud mäniga selja taha, et ei tekiks kiusatust ette öelda (nt kõhides, luksudes, aevastades). Kui kõik olid ennast ilusti istuma sättinud, selgitati lühidalt, millal ja kuidas tuleb plaksutada ning mida tohib teha ja mida mitte. Mobiilid tuli välja lülitada. Salvestus algas. Lühidalt käis mäng nii, et nobedate näppude vooru võitja marssis Võrno juurde, misjärel toimus paus, mille kestel paigutati mängu pääsenu külge mikrofon ning tassiti toolid areeni keskele mängija ja saatejuhi jaoks. Samuti selgitati välja, kes on mängu pääsenu sõber ja sätiti see istuma sõbra jaoks mõeldud kohale kaamera mehe juurde. Salvestus jätkus täpselt sellisena nagu ta telekas paistab. Väiksei pause tekkis seoses tehniliste viperuste ja eksimustega. Sõbrale helistamine käis ka nii nagu ta telekas paistab st kui mängija soovis seda õlekõrt kasutada, siis seal samas valiti number ja oodati kuni sõber vastab. Siis, ilma pikema sissejuhatuseta, järgnes tekst, mida telekastki näha saab. Ja nii kordus kõik, kuni saate materjal koos. Sõnaga, ei midagi müstilist ega imetabast. Aga huvitav sellegi poolest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar