Pelikani jälgedes

Käisin täna doonoriks. Üle pika aja. Viimati käärisin käised vereandmiseks ülesse ilmselt miskil kevad- või sügiskuul, kui Vabaduse väljakul doonoritelk ülesse oli sätitud. Aega selles möödas aastake kindlasti kui mitte rohkem.

Seekord oli aga eriline, kuna sain targemaks. Tervisekontrolli teostanud tädike nimelt selgitas, miks doonorite panust rahavatervise säilimisse rohkema kui pisikese nännikotiga ei tasustata. Põhjus lihtne - tasu puudumine taga selle, et inimesed oma ankeetides tõtt tunnistavad. Kui vereloovutamise eest raha saaks, ilmuks kohale ühiskonna vähekindlustatud osa, kes hüvest ilmajäämise hirmus kõiki oma ihuhädasid varjaksid ja sellega vereülekandega seotud riske suurendaksid. Kõik lihtne ja loogiline. Kummaline, et ma seda ise nii ei ole mõelnud.

Doonorlusest lähemalt: www.verekeskus.ee