Ei taha narkomaaniks!

Eile üllatas mind tõsiselt Postimees Online'st (ja ka näiteks Delfist) loetud uudis vesipiibu ohtlikuse kohta. Mina pole iseenesest vesipiipu kunagi ohutuks vitamiiniallikaks pidanud. Igasuguse põlemise tulemusena tekkiv suitsu peab ühel või teisel moel ohtlik olema. Kukalt kratsima pani mind aga sotsiaalministeeriumi tervisespetsialisti Andrus Lipandi poolt vesipiibunuse kohta öeldu, mis kirjutus niimoodi:

«Esialgne põnevus asendub tasapisi ja märkamatult harjumusega, mis avab tee
sigarettide suitsetamisele ja sealt pole pikk tee
narkootikumide tarbimiseni,» märkis tervisespetsialist.

Püha müristus. Mida see siis peaks nüüd tähendama? Kas mina pean ennast siis ka potentsiaalseks narkomaaniks pidama hakkama, kuna oman vesipiipu ja seda aeg-ajalt popsutan? Vastik. Ma saan aru, et vesipiipude kasvavast populaarsusest tulenevalt on selle mõjusid vaja inimloomadele selgitada, aga kas just sellise ameerikaliku-kommunistliku taktikaga. Mina isiklikult arvan, et vesipiibutamisest narkootikumideni on sama pikk tee kui vee coca cola joomisest alkoholismini. Kui riik tahab väita, et suitsetajad kipuvad varem või hiljem narkootikume tarbima, siis mina tahan nende väidete aluseks olevaid uurimusi näha. Vesipiibundus on vanem kui meie ja mina ei ole kuulnud, et selle traditsiooni kodumaal narkomaani vohaks. Piinlik.