Miami Ricky

Viimasel ajal olen tavapäratult palju filmidest kirjutanud. Kunagi kaalusin kogunisti eraldi ajaveebi üles sättmist selleks, et välja selgitada, kui palju filme ma aasta jooksul läbi vaatan. Ei ole seda veel siiski teinud.

Möödunud reedel käisin Miami Vice'i vaatamas. Mul on mingisugused hägused mälestused ka filmi algmaterjaliks olevast 80ndate kultusseriaalist, mis tõstis seninägematutesse populaarsuse kõrgustesse nii Don Johnson'i kui ka Ferrari. Muidugi...Ferrari oli kõva sõna ka enne, aga veel kõvem sõna peale MV-d. Ega ma Miami Vice uus versiooni kohta ei tahagi midagi kirjutada. Ma ei oska sellest filmist midagi arvata. Vaimustust minus igatahes ei tekkinud. Colin Farrell ja Jamie Foxx ei olnud usutavad. Kuidagi puised ja pingutatud tundusid. Ja rõhutatult "coolid". Linateos ise oli laisk ja uimane...aktsionit ja pinget oodatust oluliselt vähem. Oodatust oluliselt rohkem oli seksi. Filmi vast kõige positiivsemaks osaks oli režisööri ja operaatori koostöö. Film oli väga hästi filmitud. Kaamera nurgad, pildi teravusega mängimine...see kõik oli nauditav. Automaatrelvade tärin kõlas ka teistmoodi...omapäraselt. Kui just ei pea, ära vaata. Filmirežii üliõpilastele peaks film õppematerjali siiski pakkuma.

Eile olin jälle kinos. Päris hilisel seanssil. Vaatamas pildirida Talladega Nights: The Ballad of Ricky Bobby. Peaosas üks minu viimase aja lemmik koomikuid Will Ferrell. Film meeldis. Sain mõnusalt naeru mugistada. Kohati absurdi kalduv huumor on vägagi minu meele järele. Ja seda pakuti ohtralt. Tegemist on tõsise hea tuju filmiga. Kes näinud Ancorman'i, naudib ka seda.

Ja muide...üle pika-pika aja näidati mõlema filmi ette ka tõsiselt huvipakkuva filmi treilerit. Nimelt Borat tuleb filmiga Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan. Soovitan kindlasti treilereid ka oma silmaga vaadata ning Borati veebile pilk peale heita.