iPod tuli taskusse

Mul on ka nüüd mp3-mängija. Nagu kõigil moodsatel inimestel. Ja nagu kõigil veel moodsamatel inimestel kannab minu vidin kaubamärki iPod. Tõsi, minu taskus leidis koha iPodi kõige tagasihoidlikum mudel - esimese generatisooni iPod Shuffle - ja seda mitte minu vabal valikul. Olen nii umbes pool aastat mööda internetti ja poode kaapinud, et selgeks teha, milline mp3-mängija on kõike parem, optimaalsem ja...parem. Olin oma otsingutega jõudnud nii kaugele, et teadsin umbkaudu, millistele nõuetel vidin peaks vastama. Leidisn, et see võiks võimaldada raadio kuulamist ja diktofonina pruukimist, võiks omada umbes 1GB mälu, tegemist võiks olla flash mäluga ning kogu kupatus võiks töötada patarei jõul. Ja siis peaks ta mängima ka mp3-faile ja hästi. iPod Shuffle vastab neist kahele tingimusele - omab flash mälu ja mängib mp3-faile. Aga sellest pole lugu - kingitud hobuse suhu ei vaadata. Esimesed kasutuspäevad on tõestanud, et iPod Shuffle ajab asja ära. Heli mängib kvaliteetselt ja piisavalt valjult. Faile mahutab 512 MB mahus. Vidin ise on pisike ja kerge ning mahub eduliselt igasse taskusse. Esialgu tundub peamiseks puuduseks olevat asjaolu, et iPod täätab üksnes iTunes'iga. See tähendab, et iPodi arvutiga ühendades hüppab iTunes lahti ja faile saab vidinale laadida üksnes selle tarkvara kaudu. Tavaline drag-and-drop justkui ei tööta. Vähemasti esialgu tundub nii. Ja pärast kõigi arvutis olevate mp3-failide iTunes'i laadimist on õigeid laule sealt väga keeruline leida. Möönan, et ma võibolla ei ole süsteemile veel päris täpselt pihta saanud. Võimalik, et tegelikult on kõik väga lihtne ja mina olen rumal.

Ei testisin jubinat ka "keerulisemates" oludes - rattaga sõites. Varasemalt on ratta sõidu ajal muusika kuulamisel probleemiks olnud mühisev tuul, mis muusika vaevu kuuldavaks muudab. iPodiga oli sama lugu, kuigi tausta müra kostus muusikast üle mõnevõrra vähem.

Nüüd jääb üle oodata, kas Telleri mure iPodiga ka minu jubinal välja lööb.