Hare rama, hare hare

Õues paistab päike ja on soe. Olen pisut üle ühe kuu uues kohas töötanud. Ja kogu selle perioodi jooksul praktiliselt iga päev just sellel ajal marsib mööda Narva mnt-d Pirita poole grupp noori krishnaiite (nii vist on õige öelda). Nende saabumisest annab märku tamburiini ja trummipõrin ning vaikne laulujoru. Laul on muidugi üks ja sama: hare rama, hare krishna, hare hare! Tunnustus neile. Ootan tasapisi sügist ja talve. Kas ka neil rasketel aegadel on usk sama tugev kui päikselisel kevadpäeval?